Keenia surfitripp

Sain Taagelt riielda, et eelmine postitus Keenia kohta oli liiga üldistav ja valest otsast alustatud… Proovin siis natuke detailsemalt kirjutada ja reisi algusest alustada.

Nairobisse jõudsime peale päikeseloojangut. Lennujaamas seisime paar tundi palavas ja umbses ruumis passijärjekorras. Kui lõpuks läbi saime, oli autojuht meil vastas, aga surfikotte tuli veel kilomeetri jagu autoni vedada. Hiljem selgus, et kõiki autosid lennujaama ei lastagi või tuleb selle eest eraldi kopsakat tasu maksta.

Hommikune sõit

Hotelli sõitsime oma 30 minutit ja teel midagi ilusat ega huvitavat näha polnud. Hotelli asukoha valisin juba kodus nii, et see jääks võimalikult lähedal lennujaamale, sest järgmisel hommikul pidime varakult lennujaamas tagasi olema. Piltide peal nägi hotell oluliselt soliidsem välja kui tegelikkuses, aga see ei pannud muretsema, küll aga pani muretsema see, et kas meie 2-nädalase puhkuse jaoks renditud maja Watamul on ka ainult piltide peal ilus…

Hotellil oli pisike restoran ja kuigi see nägi välja suht vilets, olid toidud maitsvad, õlu jääkülm ning ettekandjad väga sõbralikud. Parimad samosad reisi jooksul  sellest restoranist saimegi.

Kuigi hotellitöötajad ei soovitanud meil välja minna, siis Jaani eestvedamisel, me ikkagi tahtsime linnale pilgu peale visata. Mustanahaline, väga hoolitsetud administraatorineiu vaatas meid kui poolearulisi ja nõudis toavõtmeid, kui me TÕESTi ikka läheme.

See jalutuskäik  jäi lühikeseks, piirkond oli tõesti trööstitu. Pappkastidel pikutavad inimesed sirutasid kohe käe välja kui valgeid inimesi nägid.

Hiljem Lamu saarel hotelli peremees rääkis, et Nairobi ongi väga ohtlik, sest inimesi ja vaesust on liiga palju ja seda ei jõua keegi kontrolli alla hoida.

Ega me Nairobit näinudki. Piltidel olen näinud tuledes säravat moodsate hoonetega suur linna või Kibera slummi, meie hotell polnud üks ega teine.

Otsustasime kolamise asemel magama minna. Uinuda kohe ei saanud, sest kuigi voodi ümber oli baldahiin, olid sel augud ja mõned vereplekid ning sääsepinina saatel mõtlesin tänutundega Nakkushaiguste Kliiniku nõustamiskeskuse arstile, kes mind malaaria tablette sööma keelitas.

Hommikune Nairobi oli täiesti erinev õhtusest. Kui me saabusime, olid tänavad tühjad ja üksikud autod liikusid linnas. Hommikul olid tänavad täis nii inimesi kui autosid ja esimesed pool tundi tundus, et me ei liigugi edasi, õnneks olime auto tellinud kõva varuga.

Kui me seni olime reisinud neljakesi, mina, Marko, Kai ja Jaan, siis lennujaamas liitus meiega Mildred, kes oli Nairobis juba paar päeva enne meid seiklemas.

Siselendude terminalis ei olnud mingit järjekorda ja meil jäi lennuni kõvasti aega, tugevamad testisid Keenia õllesid, teised Keenia kohvi. Kohv oli nagu kohv ikka, õllede osas tehti selgeks, et edaspidi juuakse Tuskerit.

Enne siselendu oli väike paanika ka, Aafrika lennufirmade kohta ma põhimõtteliselt enne reisi ei googeldanud ja midagi arvata ei osanud. Tegelikult laabus kõik hästi, lennuk oli uus ja korralik, isegi äge oli maanduda kuskil Aafrika põldude vahel. Meeldiva üllatusena puhus juba hommikul kell 11.00 mõnus soe termotuul.

Teine osa reisiseltskonnast maandus Mombasas ja jõudis Watamule paar tundi peale meid.

Kõik, kes tahtsid said juba esimesel päeval hea surfipäeva kirja ja ülejäänud kahe nädala jooksul ei olnud mitte ühtegi tuuletut päeva, enamuse ajast sain sõita 9m2 lohega, paar päeva 12m2 lohega ja üks päev läks kohaliku ööklubi „Come Back“  ohverduseks.

Majast sai juba kirjutatud. Tõesti oli uhke, Euroopas nimetataks sellist villaks. Kaks järgmist nädalat veetsime tõesti kui paradiisis. Hommikuti käis kalamees meile värsket kala ja mereande müümas, millest siis maja kokk meile alati hämmastavalt hea õhtusöögi valmistas. Toidud Aafrikas on fantastiliselt head, puhtad maitsed ja  värsked koostisosad.  Kala mittesööjad muidugi nii ei arva.

Esimese päeva lõpus maitsesid krevetid chilliskastmes imeliselt ja peale seda oli ainuke unistus kiiresti oma luksuslikku baldahiiniga voodisse pikali heita. Lõbusam osa seltskonnast võttis aga alkoholi abil laenu järgmisest päevast ja hullas basseini ääres hommikuni.

Keenia surfitripp/ downwinder

Jacaranda beach

Suurem seltskond on nüüd läinud ja oleme Keeniasse kolmekesi jäänud. Täna on siis see päev, kus poisid läksid surfama ja mina jäin koju blogi kirjutama. Kell on 12 ja päike kütab kuumalt, paari tunni pärast on laguunist vesi kadunud ja heal juhul saab uuesti sõita õhtul päikeseloojangu ajal. Aga seni on tuul iga päev puhunud ja ma võin endale puhkust lubada. Eilne päikeseloojangu surf oli midagi sellist, mida pole isegi kõige vingemates lohesurfi reklaamides näinud, liivaluite taga oli vesi nagu peegel ja valgus Watamu pool oli maagiline. Aafrika on tõesti ilus ja ehe.

Watamule jõudmine oli päris raske katsumus.  Kaks lendu, kaks magamata ööd, Nairobi getos sai mõne tunni pikutada, aga väsimusest see ei päästnud ja üks lend tuli veel kohaliku lennukiga ette võtta. Lennukist maha astudes, tervitas mid tugev briis, hea meel oli kohal olla ja veel koos kogu surfivarustusega.

Watamule sõitsime umbes pool tundi, teeääred olid täis viletsaid puidust onne ja igasugu putkaärindust, mototsikleid ning tundsin isegi pettumust, et kõik on täpselt samasugune nagu Dominikaanis ja mõte liikus juba armsatele Tarifa tänavatele ja kaunitele randadele.

Pilt muutus, kui meie rendimaja sinised väravad avati. Olime täiesti teise maailma sattunud.  Suur uhke maja, mitme lebotamise alaga hoov, katuselaune söögilaud, bassein ja suurtest baldahhiinidega magamistubadest avanes vaade järvele.

Kuigi olime reisist väga väsinud ja mõtlesime surfamisega alles järgmisel päeval alustada, otsustasime ikkagi ranna üle vaadata.

Enam paremaks ei oleks saanud minna, randa oli maja juurest 150 m jalutada, side on shore tuul puhus ca 10 m/s, valge liiv ja türkiisivärvi riffiga piiratud laguun. Loomulikult ei suutnud me vaatamata väsimusele, selliste tingimuste peale mitte surfiasjade järgi minna.

Watamu beach

Kuigi esimesel päeval ma ei jõudnudki surfama, sest õpetasin Jaani, nautisin seda randa ja tuult ning mõtlesin, et kogu see ilu kaalub need räpased tänavad kuhjaga ja rohkemgi veel üles.

Jaani harjutasin kohe algusest sügavas vees lauda taga ajama, aga teised mu endised surfiõpilased on Eesti perfektsetes tingimustes sõitma õppinud ja sügav vesi neid kohe ei ahvatlenud, seega tuli otsida üles rand, mille pärast me Keeniasse sõitsime. Õnneks on google map ja reisi kolmandal päeval leidsime end  Jacaranda beachilt. Mildred, Ave ja Taage said terve päeva madalas vees harjutada ja edaspidi said hakkama nii Watamu sügavates vetes kui Jacaranda põlvini vees.

Kuna teed kui sellist Watamult Jacarandale ei ole ja sõit bussis oli paras piin, siis otsustasime paati kasutada ja samas ka

Downwinderi turvapaat

ühe downwinderi Safina Beachilt Watamule teha. Paat pidi turvama ja mõte oli selles, et ka algajad saaksid  kaasa teha. Olime mõõna aega natuke valesti arvestanud ja lõpuks läks nii kiireks, tuul hakkas kukkuma ja pool seltskonda pidid ikkagi paadiga tagasi sõitma. Kuigi kokkulepe oli, et mina lähen ees, olid Kai ja Taage nii kiired, et paat polnud veel startinudki kui nende lohed juba eemalt vaevu paistsid. Mina jäin Ave taha sõitma. Kuna tuul oli juba nii nõrk ja päike ka muudkui vajus allapoole, siis Ave arvas, et ta peaks ikkagi paati kolima, esimest korda ma ikka julgustasin teda edasi sõitma, aga kui liivarand hakkas lõppema ja kaljurand paistma ja paat polnud ikka veel startinud, siis julgustasin teda juba kaldale sõitma. Õnneks oli paat ka liikuma saanud ja Ave jõudis täpselt liivaranna piirile, kiiresti lohe kokku ja paati, sest Kai ja Taage lohesid polnud enam peaaegu, et näha.

Hakkasin siis ise ka allatuult sõitma, mõned korrad triibutasin merele ja tagasi, aga see paat kuidagi lähemale ei jõudnud, tuul kukkus ja mul oli 9m2 lohe, seega tuli valida, kas kruisiida selle paadi tempos ja mingi aeg mereelukate vahel lohe kokku kerida ja paati ronida või väga kiiresti teistele järele jõuda. Seiklusjanuline iseloom sundis mind ikkagi teistele järele sõitma. Väga kindlana ennast just ei tundnud, kui paati enam ei näinud ja teisi lohesid ka veel mitte, ranna asemel kõrgus kaljuserv. Õnneks hakkasid lohed paistma ja vahepeal vilksatas ka pisike lapike liivaranda kaljude vahel. Vahemaa Watamu ja Jacaranda vahel on 13 km ja päris hea tunne oli kui Kai ja Taage lõpuks kätte sain ja veel parem tunne oli kui lõpuks Watamu jahisadam paistma hakkas.  Kuna mul oli kõige väiksem lohe, siis teistega koos kruiisimisest ikka midagi välja ei tulnud ja pidin kiiresti allatuult minema saama. Paat sai lõpuks Taage ja Kai ka kätte, Taagele pakuti võimalust paati hüpata, aga tõeline Eesti mees peab vastu lõpuni, mis siis, et meduusid püksi tahtsid ronida ja kaljukoobas vahepeal otse allatuult vastu haigutas.

Kui vaprad tegelased lõpuks Watamu rannal maabusid, siis need naeratused olid miljon dollarit väärt. Tagasihoidlik eestlase iseloom ei lase just tihti niimoodi siiralt ja uhkelt särada.

Kui siis lõpuks Tagelt küsisin, et kuhu ta kihutas alguses, siis tuli välja, et ta kartis, et mina panen eest ära ja paat tuiskab mööda ja ta tahtis endale väikese edumaa teha. Kai siis vapralt tema järgi.

Beach bar

Kokkuvõttes oli downwinder üliäge. Mõõna ajal pidime küll tunnikese paadis ootama, et kaldale saada, aga mustad poisid tõid meile kahte sorti merisliile ja punaseid meritähti näha ning näitasid sebraangerjat. Üks siilidest kannatas kätte võtta, teist tõsteti pulkade vahel, pidi kohe torkama muidu. Ausalt, selle otsa istuda ei tahaks. Mereelukaid nägi siin veel, aga sellest juba järgmises postituses.

Talvine lohesurf Stroomi surfiklubis

Talvine surf

Esmaspäeva hommikul näitas termomeeter 5 soojakraadi ja tuul puhus loodest ca 10 m/s, perfektne
ilm Stroomi Surfiklubi juurest peale minekuks.

Väga hea meel on näha, et kevadel alustanud surfiõpilastest on saanud tõsised surfarid, kes valmis iga ilmaga merele tulema. Kollektor on ka lõpuks valmis ehitatud ja parkla valmis, seega pole vaja pool kilomeetrit poris tatsata, vaid saab kuiva jalaga kerge vaegaga otse Stroomi Surfiklubisse.

Talvine lohesurf hakkab ka aina rohkem meeldima, rannas on palju ruumi, taevas pakkus paari tunni
jooksul mitmeid erinevaid pilte, päikesepaistest sünge tormini. Vesi on ikka veel 4 kraadi ringis ja 5
mm neopreeniga täiesti nauditav.

Pärast sellist mõnusat emotsiooni piilun jälle igapäev windguru, lootuses plusskraade ja loodetuult
leida või siis pakast ja lumesadu, et lumele minna. Peaasi, et surfata saaks!

Stroomi rand

Nafplio Kreeka

Kaunis Nafplio

IKO kursused õnelikult läbitud, aeg õpitut rakendama hakata. IKO veebilehelt leiamegi sobiva pakkumise, seekord siis kodule palju lähemale, Kreekasse,  Peloponnesose poolsaarele, täpsemalt Nafpliosse.

Nafplio on ajaloolise tähtsusega linn. Esimene Kreeka pealinn ja väga oluline sadam juba alates pronksiajast. Tänasel päeval asub linnas armsatel kitsastel tänavatel palju muuseumeid ja kohvikuid ning linna strateegilist tähtsust tuletavad meelde kolm kindlust.

Surfiklubi, kus tööle hakkame, asub linnast 5 km kaugusel, otse maantee ääres. Majutus on meile surfiklubi poolt organiseeritud ja see asub üle tee, peaaegu surfiklubi vastas. Ei oskagi öelda, mis hoone see on, suur maja, all suu söögisaal ja üleval pisikesed vannitoaga eluruumid, võib-olla näiteks hotell kuuekümnendatest? Toad on rõsked ja kivipõrandad külmad, sooja vett on ka ainult jao pärast. Sisustus on  oma paremad päevad juba üle elanud, ainuke luksus on suur söögilauaga terrass, kus on väga mõnus hommikust süüa. Need hommikusöögid Kreeka päikese käes siluvad kõik muu ebamugavuse.

Tulles otse surfiparadiisist, oleme surfioludes ja ilmas pettunud. Tegelikult jõuame kohale liiga vara, termotuuled pole puhuma hakanud, sest päike ei küta maad veel piisavalt soojaks.  Kuna tuult pole, on meil palju vaba aega. Liiklusvahenditeks annab tööandja meile jalgrattad, millega siis käime linna avastamas. Linn on tõesti imeilus, mõned vanalinna kitsad tänavad on isegi marmorist. Armsates hubastes tänavakohvikutes on mu lemmikuks värskelt pressitud apelsini mahl ja frappe,  mõnus kreemine ja karamelline jääkohv. Frappe jääbki minu jaoks Kreekat sümboliseerima, lihtsalt nii eriline jook.

Palamidi

Linnas on kolm  kindlust, üks neist, Palamidi, on kuulus oma 999 trepiastme poolest. Need 999 trepiastet vallutame, teisi kindlusi vaatame ülevalt. Kõrgelt avaneb ilus vaade kogu linnale ja paistab ka meie surfirand.

Vahelduseks Filipiinidele, on kõik toidud väga maitsvad. Hommikuti sõidame jalgratastega turule, kus on alati suur valik värskeid puu- ja köögivilju, liha, kala. Tee  kulgeb läbi apelsiniistanduste, naljaks on vaadata, kuidas apelsinid vedelevad puude all nagu meil õunad.

Kuigi oleme tulnud Balkani poolsaare kõige lõunapoolsemasse osasse, laseb suvi  end sel aastal pikalt oodata. Kohalikud on ise ka imestunud ja loomulikult ei osanud meie tööandjad ka seda ette näha. Kuu aega passime ilma tööta, mõnikord saame paar tundi suure lohega ise sõita. Tingimused surfiks on sarnased Eestile, natuke lainet, rohkem choppi. Maikuus on paras sõita 5/4 kalipsoga.  Susse, mütse, kindadid õnneks vaja ei lähe ja pärast sõitmist saab tuulevarjus isegi päikese käes lesida.

Lohesurfi rand

Tuul puhub valdavalt merelt otse kaldale. Korra saame ka palju ekstreemsemaid olusid tunda. Tuulesuund on muutunud ja kooliomanikud kutsuvad meid endaga kaasa, et  meile „sobivat“randa näidata. Tuul on natuke ikkagi off shore, aga neil on paat kaasas ja ma ei oska midagi karta.  Kui nüüd keegi arvab, et Kakumäel või Stroomis on edelatuul vastikult puhanguline, siis ei ole. Vastikult puhanguline on selline tuul, et sa saad vaevu lohe üles, saad sellega kuidagi vette mindud, ilma et ta maha kukuks ja siis kui sa suurte kaheksatega lõpuks veest püsti saad, siis tuleb järsku selline puhang, mis tõstab su laua seest välja, tõmbab kõhuli ja  sa lendad nagu reaktiivmootoriga paadi taga, ainult veejutt on näha. Õnneks tullakse mind kiiresti paadiga päästma ja rohkem me maatuulega sõitma ei kipu.

Võiks arvata, et kuna olen Filipiinidelt tulnud, siis igasugused mereelukad jätavad mind külmaks, aga suurim ehmatus tabab mind hoopis Kreekas. Sõidan ja näen mingit meeletu suurt kogu vees hulpimas, kaugelt on võimatu ennustada, mis asi see on ja sõidan lähemale. Mingil hetkel eristan kogu juures suuried loivad ja saan aru, et tegemist on hiiglasliku kilpkonnaga (caretta caretta). Siitkohalt vist tekibki mu armastus lohesurfi kiirussõdu vastu, olen hetkega kaldal.  Tegelikult on vaene merehiiglane hinge heitnud ja tema elutu keha uhutakse kaldale, kus see mitmeid päevi lebab, enne kui keskkonnakaitsjad ta minema toimetavad.

Sissetulekute puudumine hakkab aga vaikselt meie päikeselisi päevi varjutama ja see viib mõttele uus sihtkoht otsida. Arvutit meil pole, seega peame igal õhtul internetikohvikusse väntama. Kreeklased on vist kõige sigaretilembelisemad inimesed kogu maailmas. Kuigi kogu EL-s on suitsetamine siseruumides keelatud, siis  Itaalias ja Hispaanias suitsetatakse tihti otse keelumärgi all, aga mõned kohad on seal siiski suitsuvabad. Kreekas näen isegi apteekrit apteegis suitsetamas. Nii on ka internetikohvik alati paksult suitsu täis, õnneks saab seda olukorda leevendada endale ka sigaretti ette pannes.

Lõpuks leiamegi uue sihtkoha, seekord siis Egiptuses. Tööandjad on meil küll veidi solvunud ja nädal enne ärasõitu läheb ka nende juures elu käima, aga nüüd on juba kokkulepped tehtud ja lennupiletid ostetud ning taganeda pole enam kuhugile.

Mai lõpus leiamegi end jälle Ateena Eleftherios Venizelose rahvusvahelises lennujaamas, seljataha on jäänud mägised karjamaad, suured apelsiniväljad, ajaloolised kultuuriväärtused, natuke tuult, mõned uued surfikogemused, Kreeka lohesurfi MM. Huvitav, mida Egiptus toob?

Boracay saar

Filipiinid. Väga pikk ja ebamugav lennureis, meie lendame läbi Brüsseli, Hong Kongi ja Manila Caticlani. Lennukist maha astudes tekib tunne nagu oleks aurusauna astunud ja esimene mõte on, kiiresti pagas kätte saada, et tennised plätude vastu vahetada.  Aga see on mõnus!

Lennujaamast sõidame tuk-tukiga sadamasse ja sadamast paadiga Boracay saarele. Saare pindala on 10,32 km2 ja elanikke 12 000.

Tüüpiline reklaampilt

Boracayle jõudes oleme reisikaaslasega väga elevil. Tulles siia kolmeks kuuks surfama ja eesmärgiga läbida IKO lohesurfi instruktorite koolitus, on meie mõlemi jaoks see esimene reis nii eksootilisse paika. Teel oleme üllatunud, et kõik on nii ehe ja lihtne. Reklaampiltidel oleme Boracayd näinud ainult selle klantspoolelt,  imeilus sinine vesi, valge liiv, jahid ja kaunid hotellid. Tegelikkus on palju rohelist, väga halvad teed, rigastikku paiknevad elektriliinid, pisikesed putka sarnased poekesed. Oleksime justkui ajas palju aastaid tagasi rännanud, aga mulle meeldib see palju rohkem kui need eksitavad plakatid.

Tegelikkus aastal 2009

Kohtume mehega, kes meile interneti teel majutuse organiseeris ja kuuleme, et meie soovitud mereäärses bangalos enam kohti polegi.  Hiljem saame aru, et selline asi kuulub siinse elu juurde. Asenduskorter, mida meile näidatakse õhku ahmima ei pane, aga hind on soodne ning teeme kauba rentida maja koos hommikusöögiga majaomanikule kuuluvas baaris. Kuu aja rent on umbes 250 EUR. Maja tegelikult on üsna korralik, arvestades, millises slummis ta asub.  Kohalike onnide kõrval mõjub sammastega kivimaja lausa lossina. Asukoht on  väga hea, surfiranda on jalutada kaks minutit, White beachile, mis on turismiportaalide poolt maailma seitsme ilusama ranna hulka valitud, 10 minutit. Luksuslikuma eluga harjunud eestlased, keda hiljem saarel päris mitmeid kordi kohtame, muidugi pööritavad silmi ja ahhetavad, et kuidas me SIIN elada suudame. Aga suudame ja isegi naudime.

Ma ei saa jätta mainimata ka hommikusööki. Kes suudaks kolm kuud tõusta igal hommikul enne koitu kukelaulu saatel, et minna praemuna ja kuklit sööma, hommikukohviks Nescafe kolm ühes. Aga me suudame, tõsi küll, meid ei kannusta need praemunad, vaid ikka tuul. Kui vähe on õnneks tegelikult vaja!

Bulabog beach

Esimesel õhtul ei jõua me surfirannast kaugemale. Pikast reisist väsinud, otsustame ühes sealses surfiklubi restoranis õhtustada. Veidi kummaline on, et pimeda saabudes, oleme viimased külalised restoranis ja pimedaks läheb juba kell seitse. Hiljem saame teada, et elu saarel käibki nii, et pimeda saabudes jäetakse surfirand maha ja kolitakse teisel pool saart asuvale White beachile. Kuigi väsimus on meeletu, on tunne mega, sest esimest korda elus sööme õhtust nii, et väljas on müstiliselt pime, taevas särab miljoneid tähti, laine laksub vastu kallast ja soe mereõhk teeb õlgadele ja säärtele pai. Sel õhtul ei oska ma muidugi arvata, et  sellest võib  ära väsida ja hakata igatsema kargeid sügishommikuid ning lumiseid talvesid (tõsi alles viis aastat hiljem).

Hommikul ärkame koos päikesega ja päike tõuseb siin vara.  Järgmised kolm kuud ärkamegi koos päikesega, vahet pole kui pikaks eelmisel õhtul pidu on veninud, ikka silmad lahti koos päikesega ja esimese asjana vaade aknast välja, kas palmipuud on juba lookas.

Lohesurfi kohalt oleme sattunud paradiisi. Kolmest kuust on vaid ükskud päevad kui tuult üldse ei puhu. Merel leiavad võrdselt kasutust minu mõlemad lohed (7m2 ja 10m2). Rand ei ole väga suur ja natuke rikub täiuslikkust see, et vees on väga palju instruktoreid õpilastega. Nimelt on kogu Bulabogi rand ääristatud surfiklubidega. Need asuvad teineteise vahetus läheduses ja klubide eesmärk on teenida kasumit ehk siis õpetada lohesurfi, müüa ja rentida varustust ning hoiustada surfarite kamasid. Ruumipuuduse lahendame  sellega, et käime sõitmas laguuni sügavamas osas, nimelt jääb riffi ja kalda vahele vähemalt pool kilomeetrit ja tegelikult on sellest rohkem kui küll.

Ainult see, kes ei ole kunagi varem ilma kalipsota sõitnud ja siis troopikavööndisse satub, saab aru, millest ma nüüd räägin. Kirjeldamatult mõnus on minna vette bikiinides, sõita seal järjest paar tundi ja siis ookeanist tulles, lasta end surfiklubi dushil mageda veega üle uhuda, et siis ikka veel bikiinides üks külm mangosmuuti ära juua.

Üldse kui Boracayle lähed, siis pakkimisega pole mõtet vaeva näha. Mõned shortsid ja T-särgid, plätud on piisav. Naistel muidugi veel kleidikesed ka, sest pidu on Boracayl igal õhtul.

Meie kolm kuud nii mööduvadki. Päevad Bulabogi rannal surfates ja õhtud White beachil päikeseloojanguid imetledes ja seltsielu elades. Surfiklubid asetsevad nii lähestikku, et uusi tutvusi tekib iga päev. Kõik on siin saarel kuidagi õnnelikud ja stressivabad, päeval surfame koos, õhtul tantsime varbad valges liivas või lausa baariletil.  Kohtame väga palju huvitavaid inimesi erinevatelt elualadelt, alates helikopteri piloodist, lõpetades ajukirurgiga.

Boracay ise on üks imepisike saar Filipiinide rohkem kui 7000 saarest. Kui Filipiinidest üldiselt räägitakse kui väga vaesest ja ohtlikust maast, siis Boracay saar on rahulik piirkond ning terrorism ja narkosõjad jäävad saarest kaugele.

Boracay sobib väga hästi ka üksi reisivale surfarile, sest väiksel saarel tunnevad kõik kõiki. White beach on kilomeetreid pikk ja ääristatud klubide, baaride, restoranidega. Igale maitsele ja rahakotile on midagi, alates kallitest loungedest, lõpetades shamanistlike riitustega. Kõikide nende kohtade võlu on see, et saab nautida kokteile varbad rannaliival ja tantsida paljajalu kasvõi baariletil.

Kalaturg

Toidulaual on Boracayl number üks kõikvõimalikud mereannid ja värske kala ning puuviljadest väärib ära märkimist mango. Omaette elamus ongi suur kohalik kalaturg, vali aga kala või mereannid ja meelepärane restoran, kus neist siis suurepärane õhtusöök valmistatakse.

Meie oma kokkuhoiurezhiimil sööme palju ka kohalike söögikohtades, aga pean tunnistama, et loperamiid on kogu reisi vältel hea abimees.

Seco saar

Kõige ägedam elamus Filipiinidelt ja võib-olla kõige fantastilisem koht, kus kunagi lohetanud olen, on Seco saar.  Kuna see elamus väärib omaette postitust, siis olgu öeldud vaid niipalju, et trippi Secole korraldavad erinevad Bulabog beachi surfiklubid ja see on väärt igat dollarit, mis selle eest küsitakse. Saarele (tegelikult lapike asustamata maatükki keset India ookeani) saamine on juba ekstreemsus omaette, sest sõit sinna kulgeb avamerel kohaliku paadiga ja kestab kuus tundi.

Meil väga vedas, sest räägitakse, et 2009 aasta hooaeg oli ilusate aegade lõpu algus Boracayl. Järgmistel hooaegadel kasvas turism saarele plahvatuslikult. Suurenenud nõudlus tõi kaasa hindade tõusu ja uued arendused. Võiks arvata, et see on ainult hea ja õiglane kohalike suhtes, aga kahjuks mitte, suuremalt osalt täituvad siiski välismaiste arendajate rahakotid. Tuntud reisiblogija on 2015 aastal Boracayd isegi halvimaks saareks, mida ta külastanud on, nimetanud.

Aga eestlastele tundub Boracay meeldivat. Aasta aastalt veedab üha rohkem kaasmaalasi oma talved justnimelt Boracayl.

Gizzeria

Ei oskagi nüüd öelda, kas olen mingi  viiruse külge saanud või sai viimasel korral surfamisega üle pingutatud (oktoobrikuus 4 tundi vees ei ole võib-olla kõige ratsionaalsem otsus), aga haige ma nüüd olen ja aega blogi kirjutada rohkem kui küll.

Ma olen erinevates surfiblogides kirjutanud juba sellest ajast saadik, kui lohetama õppisin, aga kahjuks on need kirjutised  mööda internetiavarusi laiali ja vaevalt ma enam neid isegi üles leian.  Sellepärast mõtlesin oma peas väikese inventuuri teha ja oma reisimuljed  uuesti kokku võtta.

Täna võtan ette Lõuna-Itaalia, Calabria piirkonna, täpsemalt Gizzeria Lido.

Aasta 2007 suve lõpp. Olen ostnud endale brand new lohesurfivarustuse ja kuna mu töö on seotud Itaalia reisidega, siis otsustan seekord töö ja puhkuse ühendada ning surfivarustuse Itaaliasse kaasa võtta.

Kodus teen kõvasti eeltööd ja sõelale jääb kaks rannikut, Joonia meri ja Türreeni meri. Kuna sel ajal lohesurf veel nii populaarne ei olnud ja põhjalikku infot lohesurfi spottide kohta internetist ei leidnud, siis elamise broneerin meile kahe ranniku vahel asuvasse turismitalusse, lootuses, et üks neist rannikutest  lohetamiseks sobib.

Kuna meil on vaja paar päeva Napolis asju ajada, siis reis Gizzeriasse kulgeb Napolist edasi rongiga. Kui ma õigesti mäletan, siis sõiduaeg oli neli tundi. Gizzeriast edasi liigume rendiautoga, 70 km eemal asuvasse turismitalusse. Kohale jõuame öösel ja tõenäoliselt suureks hooaja lõpupeoks, sest kuigi sel ööl käib ookeani ääres kõva möll (muusika ja DJ kostuvad kilomeetrite taha), on ülejäänud päevad ja ööd Joonia mere rannikul  kui välja surnud. Pole ka ime, on septembri keskpaik. Itaallaste jaoks juba sügis, meile muidugi alles südasuvi, sest päike paistab kõrgelt ja sooja on iga päev 25 kraadi ringis.

Agriturismo asub ookeanist mõne km kaugusel mäe otsas. Hommikul joome kohvi, lesime päikesetoolidel ja imetleme vaadet merele. Agriturismo on siis meie mõistes  turismitalu. Elame suurte põldude vahel täiesti autentses Itaalia maakohas. Turismitalus on suur maja ja väike privaatne majake, meie elame selles viimases. Hommikusöögi eest hoolitseb peremees, kahjuks ei ole Eestis sel ajal veel ökohullus maad võtnud ja peremehe pakutud puhtast toorainest hommikusöök, mille kõrvale kitsepiima pakutakse, jätab meid viisakalt öeldes külmaks.

Lohetamise kohta olen niipalju eeltööd teinud, et teame, et tuult enne lõunat pole mõtet oodata ja üldse on alles need ajad, kus iga oksasahin  veel närviliseks ei teinud. Enne seda reisi viskan reisikaaslastele veel nalja, et käime ikka Capril ka ära, et võib-olla jääb see viimaseks ilma lohedeta reisiks. Jäigi, mulle vähemalt…

Blogi peaks kohe kirjutama! Tänaseks võin Joonia rannikut vaid mõne märksõnaga kirjeldada, kilomeetreid liivarandu, paadikuuris  piipu popsutavad parkunud nahaga kalamehed, mäekõrgused valge vahuga lained.

Imekomblel kohtame ühes tühjas rannas  pähklisilmadega lohesurfi tsikki. Vaatan silmad ammuli kui ta oma elust räägib. Tüdruk on lohesurfi instruktor, kes veedab talved Brasiilias ja suved Itaalias. Kuigi ma ei mäleta ta nägugi, kahtlustan, et tal on oma osa minu edasises elukäigus. Meie küsimuse kohta sõidutingimuste kohta, vastab ta kelmikalt, et sõltub sellest kui head te olete. Oma oskuste ja kogemustega (või pigem nende puudumisel), otsustame, et me ei ole nii head ja sõidame järgmisel päeval Gizzeriasse tagasi, et sealne surfispot üle vaadata.

Oleme nagu filmi sattunud. Peaosas pikk siniste silmadega päevitunud ja lihastes surfiklubi boss Luca, teistes osades restorani kokk, baarman, kohalikud surfarid ja nende piltilusad naised, kes rannaliival suurest ämbrist värviliste kõrtega kokteili naudivad.

Vaatamata sellele, et elame 70 km kaugusel, veedame kõik järgnevad päevad HLB surfiklubis. Kuna sõelume seda vahemaad pisikese Opeliga, siis lubab Luca meil lahkesti vähemalt varustuse klubisse hoiule jätta. On ajad, kus surf ei ole veel äri. Luca surfiklubi on vaid  pisike putka, mõned rannatoolid ja mõned IKEA stiilis värvilised plastikust toolid rannal.

Kuigi oleme lohesurfis alles saamatud, veedame ülejäänud puhkusepäevad selles rannas. Meelde on jäänud meeletult head toidud, maailma parimad merekarbid, hea kohv, värsked mahlad, päike, soe ühtlane tuul. Ainsa  miinusena meenuvad kiviklibune liiv ja sügav vesi, aga see on vast küll ainult algajale probleem, sest keegi ei käsi ju lohedega rannal jalutada või sügavas vees ujuda (nagu mina siis tegin). Tänaseks võin muidugi öelda, et olime oma reisiga  hiljaks jäänud, termotuule hooaeg oli läbi, saime nautida vaid riismeid, aga ega meil tookord algajatena palju rohkem vaja polnudki.

Mitu aastat olen peas heietanud  mõtet Gizzeriasse tagasi minna, aga kuna hooaeg ühtib seal Eesti lohesurf tipphooajaga, siis plaaniks see kahjuks  on jäänud. Luca tegemistel hoian ikka silma peal ja kümne aastaga on sellest pisikesest putkast saanud suur surfikeskus , kus korraldatakse rahvusvahelisi ja üle Itaalialisi surfivõistluseid ja -üritusi ning HLB on tänaseks tihti maailma parimate surfispottide seas ära mainitud.

Mida kasulikku oskan soovitada?  Lenda Lamezia Terme lennujaama, külastamiseks vali mai lõpp või juuni, sest ilmad on siis juba soojad, aga rand pole üle rahvastatud, sest itaallased puhkavad juulis ja augustis. Enne surfiranda minekut vaata ilmateadet, sest termotuul puhub ainult siis kui on päikeseline ilm. Mais võta kaasa õhuke kalipso, juunis-augustis piisab shortsidest. Kui oled algaja võta kaasa surfisussid. Lohedest on kõige kindlam valik 12m2, sest keskmiselt puhub tuul 8-9m/s. Palju kasulikku infot leiad  siit .

Broneeri võimalikult pikk puhkus, sest sa ei taha sealt enam ära tulla!

Tuuline oktoober ja Puise nina

Sel aastal otsustasime juba traditsiooniks kujunenud sügisese El Gouna surfireisi vahele jätta ja selle asemel jaanuaris natuke eksootilisema resi Aafrikasse ette võtta.

Kuna ma pole juba mitu aastat sügisel külmas vees surfanud, aga uued tehnoloogiad kalipsomaailmas reklaamivad isegi jäätükkide vahel surfamist, siis kavatsesin  ise ka sel aastal vähemalt jõuludeni vees surfata.  Hankisin endale isegi enne külmade tulekut Nikolai soovitusel www.kalipso.ee st Psychotech fuze 5/4mm naiste kalipso.

Algus oli paljulubav. Oktoobris puhus kaks nädalat tugevat idatuult ja sai palju mõnusaid surfitunde Paljassaares. Vahepea keeras tuul kagusse ja kuna surfipisik oli jälle end sügavamale istutanud, siis võtsin Eesti kaardi ette ja hakkasin otsima kohti, kus mandril kagutuulega surfata saaks.  Sain veel hea vihje Martini käest, kelle sõbral seal suvila ja juba järgmisel päeval sõitis poolteist autotäit surfitsikke Matsalu poole.

Õnnekas

Hommik üllatas meid tegelikult juba Tallinnas, maa oli hallast valge ja teed libedad, aga õnneks keegi end sellest segada ei lasknud. Jõudsime Kadriga Puise nina sadamasse keskpäeval. Autoaknast välja vaadates, oli pilt maaliline, päike paistis ja vesi ilus eresinine, aga ukse avades tahtis vinge tuul nina peast ära võtta. Hakkasin juba vaikselt harjutama end mõttega, et jään täna fotograafi rolli, aga kui teised tüdrukud, Pille, Õnne-Lis ja Liisi kohe aktiivselt randa marssisid ja kohalikud kalamehed lubasid meil lahkelt riiete vahetamiseks oma puhkemajakest kasutada, viskasin selle fotograafi rolli sama kiiresti peast kui ta sinna tekkis ja olin esimesena vees. Tegelikult on isegi sel külmas vees surfamises omad võlud. Mingi seletamatu kargus. Kuigi soojakraade näitas enne lõunat vaid 2, oli taevas selge ja päike paistis nii eredalt, et tagasisõites oli soojakraade juba 6. Nüüd on see koht, kus kalipsot pean kiitma. Tõesti, mul ei ole varem olnud au nii sooja kalipsot omada. Kalipsode areng on meeletu ja need ajad, kus surfamas kahe kalipsoga käisin, on õnneks ajalugu. Kuigi ma ei kasutanud ühtegi lisasoojendajat (vesti, alussärki ega muud sellist), siis kehal külm ei hakanud. Siiski, oled täpselt nii tugev nagu su nõgim lüli ja kuna sõrmedel hakkas lõpuks väga külm, siis üle tunni aja sõita ei kannatanud. Tänaseks olen ma selle nõrgima lüli ka ellimineerinud ja kasutan Mysticu labakuid ning olen päris mitu head sessiooni veelgi külmemates oludes teinud.

Oktoobrikuu eelviimane päev tõi ühe eriti luksusliku surfipäeva. Sooja oli 9 kraadi, päike paistis ja puhus loodetuul. Stroomi rannas oli surfareid liialdamata sama palju kui mõnel suvepäeval.

Tänaseks on siis lumi maas ja eile oli üks sellistest legendaarsetest päevadest, kus osa surfirahvast sõitis vees ja teine osa oli juba lumele kolinud ning õhtul käisid kõik koos Apollos linastuvat uut lohesurfifilmi (http://www.redbull.tv/video/AP-1N9BJ75MH1W11/chapter-one) vaatamas J

Stroomi Surfiklubi

Lõpuks sai see kauaoodatud surfiklubi avatud ja tõsi küll, homsest juba selleks hooajaks ka suletud, vähemalt ametlikult…

Vabandust kõikide ees, kes avamis-ja lõpupidu ootasid, suvi lihtsalt libises sõrmede vahelt ja kuigi plaane oli väga palju, on ikkagi hea meel  nendegi plaanide üle, mis teoks said.

Kuigi hakkasime Markoga mõtet Stroomi Surfiklubist mõlgutama juba eelmisel kevadel, siis lõpliku otsuse tegime sel kevadel Tarifal, kui “nurgakivi” ära ostsime. See pisike armas suveniir-nagi  ripub nüüd kohviautomaadi kohal seinal.

Lepingule Linnavalitsusega kirjutasime alla alles 20ndal juunil, “ehitustööd” võtsid ka oma aja ja nii me saimegi klubi avada alles juuni lõpus. Aitähh kõigile, kes klubi ehitamisel kaasa lõid!

Esimesi “vilju” saime nautida juba peale jaanipäeva, kui tegime fotosessiooni Merilin Taimre aka Paljas Porgandiga.  Tauri Liivi imelised fotod ja video päikeseloojangu SUP sessioonist on veel tänaseni meie hittfotod Facebooki lehel.  Sellised päikeseloojangud said juulikuus meie igaõhtusteks kaaslasteks. Uskuge või mitte, aga isegi kui terve päeva sadas vihma, siis päikeseloojangu ajaks andsid pilved päikesele võidu ja meie SUP-matkalised said nautida lummava valgusega kvaliteetaega merel.

Kuigi me avasime surfiklubi, mille suunitlus on nii lohele kui SUP-le, oli sel hooajal esiplaanil SUP.  Õnneks ei unustanud Tuulevana meid päris ära ja saime ka mõned väga luksuslikud lohesurfi päevad oma märkmetesse kirja. Sest kui Stroomis puhub loodetuul, siis on paremat kohta Tallinna lähistel võimatu leida. Sile ja pikalt madal vesi ning ühtlane tuul teevad lohesurfi õppimise ja harrastamise luksuslikuks. Edelatuulega seevastu kolin ma endiselt oma õpilastega Pärnusse, sest seal on nende progress märgatav.  Mis saaks õpetajat rohkem rõõmustada kui õnnelik õpilane.

Kuigi meil oli palju armsaid abilisi, siis erilised tänud lähevad meie matkajuhile Martinile, kes oli meie klubi hingeks ja Sandrale, kes viis läbi võrratuid joogatunde SUP-i laudadel.  Suured suured tänud ka kõikidele meie klientidele ja VIP klient Riinale,  sest ilma Teieta poleks meil midagi teha!

Sügiseks soovime kõikidele palju palju tuult! Kes ikka isu täis ei saa surfata, see on oodatud meiega talvisele surfitripile Keeniasse, teistega kohtume jälle kevadel Stroomis!

Kristi ja Marko

Miks lohesurf

Minu jaoks on surfamine juba aastaid elustiil. Kogu mu elu pöörleb tuuleprognoosi ümber ja kuigi ma aegajalt kaubanduskeskust külastades kaunilt meigitud ja ilusates kleitides naisi silmates, leian end mõttelt, et tahaks ka, siis tean, et tegelikult armastan ma surfamist nii väga, et plätud ja igapäevaselt sassis juuksed on väike hind selle eest. See vabaduse tunne, mis lohega merel olemisega kaasas käib, ei ole mitte millegagi võrreldav ega asendatav.

Peaaegu igal koolitusel küsitakse minult, kuidas see alguse sai. Vastus on väga lihtne, nägin Pärnu rannas lohetajaid ja tundsin kohe ära, et see on täpselt see, mida ma teha tahan. Mäletan kui kirjeldamatult uhke tunne oli oma esimest lauda autosse tõsta, mis siis, et laua ostmisest sõitmiseni kulus veel päris tükk aega.

Nüüd kui ma olen lohetamisega tegelenud juba kümme aastat, saan aru, mida see mulle andnud on.  Ma ei ole enam nii kärsitu, sest loheliinide harutamine on õpetanud, mida rahulikum ma olen, seda kiiremini tuleb tulemus. Ma ei ürita oma välimusega kellegile muljet avaldada, sest hindan oma vabadust selleks liiga palju. Ma vaatan loodust ja keskkonda uue pilguga, kui minu teha oleks, ma keelaks kõik pakendid kauplustes ja oleksin nõus ostma jogurtit klaaspurgiga ja shokolaadi kaaluga. Ma tarbin üldse võimalikult vähe, ainuke koht, kus kokku ei hoia, on lohesurfivarustus ja reisimine.

Ma ei vaata inimesi alt üles või ülevalt alla, ükskõik, mis autoga või millisest linnaosast me randa sõidame, merel oleme võrdsed ja nii on ka elus.

Kui on tuul, päike ja meri, siis on raske millegi üle mitte rõõmustada.

Tarifa päevikud

Tarifale jõudsime 17.aprillil pimeda hakul. Majaomanikuga olin eelnevalt kokku leppinud, et kui Tarifale jõuame, helistan. Enne kui kõne tegin, käisime söömas ning teele asusime kottpimedas, majahoidja Manolo jeepi sabas. Olin küll hoiatatud, et tee meie mägimajja on kehv, aga tegelikkus võttis põlved nõrgaks. Kitsas tee lookles mägede vahel, vasakul haigutasid 100-150 m järsakud. Pimedas oli see üsna kohutav… Kui tee peal veisekari pulliga poleks jalutanud, oleksin tõenäoliselt autost välja hüpanud.

Kohale jõudes olime pikast päevast väsinud ja paradiisi avastasime alles hommikul. Maja asus pankrannikul, all laius Gibraltari väin ja maja taga suured mäed. Üle vee paistis mägine Maroko, mis jäi vaid 14,4 km kaugusele.  Kuigi esimesel õhtul tundus, et oleme maailmast ära lõigatud, siis edaspidi käis aktiivne elu nii maal kui merel.

Esimestel päevadel oli laine nii suur, et peksis vastu suuri kivirahnusid ja tundus võimatu, et selles rannas keegi vette saaks minna. Hiljem kui tuul suunda muutis, oli kalda lähedal merel näha nii väikeseid kaluripaate kui rannas krevette püüdvaid poisikesi.

Iga päev saime terrassilt jälgida Maroko ja Tarifa vahel traalivaid suuri kaubalaevu, purjekaid ja õhtuti tuledes säravaid kruiisilaevu ning aegajalt tiirutas kalda lähedal piirivalvepaat.

Mägedes kohtasime matkajaid, jalgrattureid, lehmakarjuseid, loodusfotograafe.

Käisin viimati Tarifal 9 aastat tagasi ja olles vahepeal mitmeid erinevaid surfimekasid külastanud, võin julgelt öelda, et kõige surfilikum koht maailmas on ikka veel Tarifa.  Tarifal puhub kaks tuulesuunda, Poniente merelt ja Levante mägedest. Poniente on ühtlasem ja vaiksem, aga toob kaasa suured lained. Levante on esimestel päevadel üsna rahulik, aga mida kauem puhub, seda tugevamaks muutub ja lõpuks kisub päris tormiks. Algaja jaoks on Levante kindlasti liiga puhanguline tuul.

Esimesel päeval lubas prognoos meile korralikku Levantet ja kuna reisiseltskonnas oli rohkem algajaid kui kogenud sõitjaid, tegime plaani sõita Canos de Mecasse, kus puhub oluliselt vähem kui Tarifal.

Canos de Meca on täpselt samasugune nagu 9 aastat tagasi, armas väike rand vana majaka ja Las Dunase rannakohvikuga.  Ilm oli fantasiline, päike paistis, vesi oli erksinine, lained mõnusad pehmed ja tuul ühtlane.

Teine päev meid niimoodi ei hellitanud, terve päeva sadas paduvihma, korra vaatasime Tarifa randa, kuigi seal paistis ka üksikuid lohesid,  sõitma meid need ei ahvatlenud. Kolasime veidi poodides ja kohvikutes ning läksime koju kala sööma ja veini jooma. Siinkohal tänud krevetikokk Mikule ja salatikokk Kairile!

Kolmas hommik oli tuuletu, päeva peale siiski tuul  tõusis ja hakkajamad tüdrukud said Valdevaquerose rannas suurte lainetega rinda pista. Meeste jaoks jäi tuult siiski väheks ja otsustasime kõik koos Los Lancese flätile vaadata. Kuna eelmisel päeval oli palju vihma sadanud, oli laguun üsna suur ja ruumi sõitmiseks jagus kõigile.

Neljanda päeva pühendasime kultuurile. Külastasime ajaloolist Sevilla linna. Linn oli tõesti vinge, käisime keskajal ehitatud katedraalis ja La Giralda tornis,  kust kogu linn  kätte paistis. Osa Sevilla elust tunduski katustele paigutatud, suure objektiiviga õnnestus näha lisaks basseinidele ja kohvikutele isegi üht sevillalast mullivanni mõnusid nautimas.

Reedel jalutasime imeilusas Tarifa vanalinnas ja pärast Tarifa rannas. Leidsime armsa surfiklubi, kus renditi surfilaudu ja pakuti surfikoolitust. Õnnekas, Liisi ja Kairi polnud varem lainelauaga kokku puutunud ning võtsid koolituse. Mina, Merja ja Margus rentisime surfilauad ja hullasime nendega vees. Pärast mängisime surfiklubis tennist ja võtsime päikest. Kella nelja paiku tekkis  briisituul ja saime paar tunnikest lohedega sõita.

Laupäeval hakkas tuul juba hommikul end ilmutama. Et elu põnevamaks teha, saatsime  Merja, Õnneka ja Liisi downwinderile Los Lancese rannast Tarifa randa, kuhu neile ise bussiga vastu sõitsime. Tsikkide jaoks olid see esimene downwinder ja kuna laine oli  üsna suur, siis päris äge elamus.

Pühapäeval saatsime osa seltskonnast koju ja ise kolasime Tarifa kindluses ning surfiriiete laadal. Shoppamise koha pealt on Tarifa minu jaoks paradiis. Kui Eestis võtan riiete ostmist kui tüütut kohustust, siis siin on täpselt minu maailm, nii palju surfiriiete poode, kui siin, ei ole üheski maailma linnas. Need ilusad värvilised päevikad, saapad, boho-stiilis kotid, pluusid, kleidid lihtsalt tahavad minuga koos proovikabiinidesse saada ja sealt uude koju :)

Esmaspäeval ja teisipäeva puhus Levante, ilm oli jälle superluks. Käisime vaatamas ka Palmoneses, aga seekord oli suund perfektne hoopis Valdevaquerose ranna jaoks. Esmaspäeval küll veidi rapsiv, aga teisipäev oli üks nendest päevadest, kus lihtsalt ei saagi küllalt.  Levante, päike, erksinine vesi, Tangana rannabaar,  kõhulihastega päevitunud lokkis juustega surfarid, wolswageni hipibussid, kõik see teeb Valdevaquerose rannast planeedi kõige ägedama ranna.

Kolmapäeval ja neljapäeval oli Poniente tagasi, ilm pilves ja õhk jahedam. Tuult oli täpselt niipalju, et võiks öelda, elamiseks vähe, suremiseks palju. Algajate jaoks siiski perfektne, sest värvilisi lohesid jätkus kilomeetrite peale.

Reedel puhus küll Levante, aga kuna Helena ja Mikk pidid õhtul ära sõitma ja pakkimisega oleks keeruliseks läinud, otsustastasime koju jääda. Tegime Helenaga hoopis mägimatka surfikodu ümbruses. Pankrannik, orud, mäed, lillemeri, linnulaul, merekohin ja lõhnavad metsatukad, vanad kaevikud, Tarifa muuli juurest paistvad üksikud lohed, võib meie matka kokku võtta. Veisekarja vastu tundsime väiket aukartust ja kui matkarajal neid eemalt silmasime, siis vahetasime matkaraja autotee vastu ja vastupidi.

Laupäeval käisime Marguse ja Merjaga maailma kõige ilusamas kohas, Tarifa düünide otsas. Enne kui seal väga chilli päeva veetsime, sõitsime düünide vahelise tee lõppu ja avastasime imelised privaatsed rannakesed mereroheliste looduslike basseinide ja üksikute alasti päevitajatega.

Düünide otsa paistab Maroko, Tarifa ja Valdevaqueros. Puhus vaikne briisituul ja mingi seltskond üritas düünides surfikolitust teha. Hiljem instagramist saime teada, et üks optimistidest oli Gisela Pulido, hmm…. päris äge oleks lohesurfikoolitus 10-kordselt maailmameistrilt võtta.

Teine seltskond suitsetas kanepit ja üritas paraplaanile tuule alla saada, ka tulutult :D

Seda sagimist pealt vaadates, tekkis endalgi tahtmine midagi teha. Liivadüünid ahvatlesid mäe otsast lauaga alla lasta, aga kuna meil mingit kogemust sellega polnud, siis algul tundus mõte liiga kreisi. Margus, kes on kõva lumelaudur, oli siiski nõus proovima. Kuna ta jalaluud terveks jäid, siis otsustasime Merjaga talle mitte alla jääda ja lasime samuti mäest alla. Liiva just ei lennanud, aga äge oli sellegipoolest.

Kaalusime mõtet düünides ka öö veeta, aga kuna olime õhukeselt riides ja magamiskotte meil kaasas polnud, siis see seiklus jäägu järgmiseks Tarifa reisiks.

Pühapäev, meie reisi viimane päev, pani reisile ilusa punkti Canos de Mecas. Surfasime seal nii kaua, et pagasisse pidime märjad kalipsod pistma.

Koduteele asusime esmaspäeval koos päikesetõusuga. Meri oli tormine ja päikesevalgus nii lummav, et sain aru küll, Tarifa ootab meid tagasi :)

Reisiseltskonda tuleb ka siinkohal tänada, iga kell läheks nendega kasvõi luurele :)

Rohkem pilte SIIN