Joogaõpetaja kursus Londonis
Kui sa mu mõnd sotsiaalmeedi kontot jälgid, siis juba tead kui sügava jälje mulle joogaõpetaja koolitus jättis ja kuidas ma Londonisse armusin.
Suve lõpus olin natuke proovinud Ashtanga jooga teise seeria harjutusi teha ja vaimustusin joogast jälle nii hullult, et broneerisin pikemalt mõtlemata David Swensoni koolituse Londonis. Miks just David Swenson ja miks just London? Sest ta on Ashtanga jooga elav legend ja ta juhtus Euroopasse tulema just minu puhkuse ajal. Ahjaa, David on ka kõva surfar, aga sellest ma sain alles Londonis teada. Maksin kohe koolituse eest ja ostsin lennupiletid, seega tagasiteed polnud.
Kui kuupäevad lähenema hakkasid, lootsin isegi salamisi, et jään haigeks, sest ausaltöeldes oli mu elu enne seda koolitust juba nii mõnusalt rutiinne, töö, kool, kodu, joogatunnid ja sellest mugavustsoonist enam välja ujuda ei tahtnudki. Mõtlesin isegi, et miks ma küll oma surfisõpru alt vedasin ja nendega vanasse heasse El Gounasse lohetama ei sõitnud.
Lõpuks kui Lennujaamas olin, tundsin lõpuks jälle seda elevust ja rõõmu, midagi täiesti uut kogeda. Tundsin, et ma elan jälle.
Tegelikult on Londonis väga lihtne orienteeruda ja liigelda. Majutuse broneerisin nii, et vajadusel saaks ka jalgsi koolitusele ja tagasi liigelda. Parim idee, sest ma nautisin neid igahommikusi ja -õhtusi jalutuskäike üle Londoni silla Shardi kvartalisse ja tagasi Bishopsgate`i juurde meeletult. Endale teadmata olin broneerinud majutuse Londoni uuema aja arhitektuuri vaatamisväärsuste lähedusse. Neid klaasist ja terasest hooneid ma ei oska isegi kirjeldada, aga kui sa nende juurde kunagi satud, siis sa tead, mis ma tundsin, see on lihtsalt nii võimas.
Suurimaks lemmikuks sai Renzo Piano kujundatud 95-korruseline pilvelõhkuja Shard, see oli igal õhtul esimene asi, mida ma koolipäeva lõppedes nägin, kui King College`st, mille ruumides koolitus toimus, välja astusin. Samamoodi on äge jalutada vanade ajalooliste hoonete lähedal, neist lausa õhkub majesteetlikkust. Imestama pani mind algul see, et ükskõik, mis kell ma ei jalutanud, igalpool oli nii palju inimesi nagu oleks kuskil festival toimumas. Tegelikult ju toimuski, festival nimega elu.
Eriti hull oli neljapäeva hommik, kui 8.30 sattusin Londoni silda ületama, reaalselt oli see nagu oleks sattunud täistopitud ühistransporti. Sama oli ka Oxford Streetil (peamine ostutänav Londonis), seal ma väsisin kohe nii ära, et shoppama ma sel reisil ei jõudnudki, aga äge oli lihtsalt natuke aega vaadata seda jõulutuledes hiilgavat tänavat ja shoppamist nautivaid inimesi (jaa, need on ka olemas). Hiljem googeldasin, Londonis elab ligi 9 miljonit inimest.
Päris hull katsumus on leida söögikohta. Mitte, et neid poleks, vaid lihtsalt neid on mega palju. Pizzad, pastad, aasia toidud, sushi, tänavatoidu kioskid, itaalia restoranid, steakhoused, liibanoni restoranid, cocco-mamad, donutsid, burgerid, veganköögid, pannkoogid, salatibaarid, poke-kausid, nuudlibaarid, õllepubid jne, lõputu söögikohtade valik kõikidel peatänavatel. Lisaks kõik need tuledes kohad, on inimesi paksult täis. Hinnad söögikohtades ei ole kallimad kui Eestis, kohv isegi võib olla juba odavam, kui Tallinnas. Ma ei ostnud ega näinud kuskil kallimat cappuccinot kui 2,5-3 naela. Kõige kallim söögikord oli 27 naela ja see oli ka Tower Bridge vaatega Itaalia restoranis. Tavaliselt sain ühe söögikorra söödud 5-10 naelaga. Majutuse kohta kahjuks sama ei saa öelda. Londonisse nädalaks reisides, arvesta päris mitme Egiptuse reisi maksumusega, aga edasi juba järgmises postituses, sest kõige ägedam osa ja reisi põhjus, oli ikkagi David Swensoni kursus ja sellest ma tahan eraldi kirjutada, peale seda koolitust, ei ole ma kindlasti enam sama inimene, kes ma olin siis, kui sinna läksin.