Surfitrip Uhtju saarele

 Selle suve seni kõige vingem üritus on nüüd seljataga. Emotsioonid on nii laes, et raske on neid sõnadesse panna, aga ma teen seda.
Kohtumispaik oli Eisma küla, vastavatud Kalaranna puhkemaja. Olime esimesed külastajad. Kuna reedel oli Tallinnas asjatoimetusi, siis kohale jõudsin õhtuhämaruses. Marko ja Taavi olid selleks ajaks sauna soojaks kütnud ja grillile tule alla pannud. Tänud!
See, et käi vähemalt korra aastas, kuskil, kus Sa kunagi varem pole käinud, on tõesti väärt soovitus ja seekord taipasin eriti hästi, et see paik ei pea olema kuskil üle ookeani, meie armas väike Eesti võib hingematvalt ilusaid vaateid pakkuda. Kohe kui Haljalast väikese tee peale sattusin, olin kui muinasjutus, kitsad käänulised teed ja kaunilt restaureeritud vanad talud ning Kandle mõis, millest polnud varem kuulnudki, aga mis oma suurte valgete müüride, keskaegse metallvärava, värvilise purskkaevu ja tiigis värelevate tuledega, oli otsekui filmist. Kui Stanley Kubrick oleks oma „Eyes Wide Shut“i Eestis lavastanud, siis oleks tegevuspaik võinud olla see mõis.
Kalaranna puhkemaja  asub otse mererannas, maaliline vaade avaneb tubadest, katusega terassilt ja saunamajast. Tänu selgele ilmale saime nautida nii päikeseloojangut kui ka päikesetõusu, langevaid tähti ja nii uskumatu kui see ka ei kõla, virmalisi.
Kalaranna perenaine ja peremees on nii fantastilised inimesed, et seda on võimatu siin sõnadesse panna, seda tuleb minna ja ise kogeda, kes seal korra puhkamas käib, saab aru, millest ma räägin.
Kuna esimesel õhtul läks pidu pikemaks kui algul plaanitud, siis merele jõudsime alles keskpäevaks. Kuna laine oli väikeste paatide jaoks üsna suur, siis trip Eismalt Uhtjule kulges tüdrukute jaoks üsna ekstreemseks. Õnne-Lis isegi kahetses, et kellegil rummi kaasas polnud, Helen lihtsalt kilkas iga suurema lainega kohtudes.
Kõigepealt külastasime väiksemat Uhtju saart, kes Secol käinud, siis see saar on suuruselt ja kujult üsna sarnane Secoga.
Kuna tuult jäi lohetamiseks väheseks, siis otsustasime suuremale saarele ümber kolida. Suuremal saarel oli ka puid ja põõsaid ning hüljeste elutegevuse märke. Väga mõnus oli lihtsalt olla, nii ehe ja inimestest puutumata paik, vesi kristallpuhas.
Tagasisõiduks oli tuul täiesti vaibunud ja meri peegelsile, tõmbasime paadi taga wake`i ja võtsime paadis päikest.
Õhtul olime üsna väsinud, väike vein, saun ja öörahu.Tuuleprognoos oli pühapäevaks hea ja hommikusöögi tellisime seekord ikka hommikuks. Hommikusöögid olid rikkalikud; lõhe, kartulivorm tillikastmega, omlett, peekon, puder, helbed, melon, arbuus, munavõi, cappuccino, mahl. Kohvisõltlaste rõõmuks on kohvimasin külaliste kasutuses terve päeva.
Kuna tuul oli tugevam, siis saarele sõit kulges natuke keerulisemates oludes, kui laupäeval, aga kohale me jõudsime ja ootused surfile üksikul saarel, olid suured. Kahjuks hakkas tuul just siis vaibuma, kui lohed täis pumpasime. Kõigepealt proovisid Marko ja Margus saare lõunapoolses flätialas surfata, aga kuna maatuult jäi väheks, siis kolisime kirdeossa, Pavel ja Helen proovisid lainetega võideldes lauale saada, aga laine oli suur ning tuul nõrk ja nad pidid loobuma. Samal ajal oli meie tubli kapten paadi vette ajanud, et vajadusel hädalisi päästa. Proovisin korra ka ise, aga laine jõud oli nii suur, et enne kui stardikaheksa tehtud sain, olin juba kolinal rannaliival tagasi. Kaugele ka ei tahtnud bodydragida, kuna polnud kindel, et lohe üleval seisab ja on seda häbi siis veel vaja, et instruktor ei suuda lohe püsti hoida.
Reelika on alles päris pesamuna, kuigi ta oli vapralt lohe üles riganud, teda me vette ei lubanudki.
Tuulepuudusel polnud meil paremat plaani, kui downwinder Eismale tagasi, 18 km. Mina ja Margus lohedega, ülejäänud paadis.
Esimest korda sain seda otsust kahetseda, kui paar kilomeetrit olime saarelt eemale saanud ja lohe enam üleval ei tahtnud püsida ja abitult kaheksaid tegin, laud juba vee all. Paadid alles sättisid varustust peale ja kuigi vesi oli soe, self-rescue tegemine teoorias selge, ei pakkunud see lootusetule olukorrale leevendust, arvestades, et mandrile on 16 km ja meresügavusest pole isegi aimu.
Eemalt nägin, kuidas Margus pool km eespool samamoodi võitleb, lohe pigem vee kohal kui õhus, kui paadimootori häält hakkasin kuulma, hakkas kergem ja kohe tõusis ka tuul niipalju, et lohe suutis jälle vedama hakata. Kerge see tee ei olnud, pigem seni mu elu raskeim sõit. Aegajalt küsisin endalt, miks ma seda teen… Poolel teel kaotasin laua, abivalmis paadimeeskond tormas kohe appi, ma ise olin kindel, et neil on kopp nii ees, et tahavad mu paati korjata, aga nähes, et nad on seal rohkem indu täis, andis see ka jõudu juurde. Samas, teadmine, et pool teed on veel ees, üldsegi mitte.
Pingutamine tasus vaeva, mingitel hetkedel, kui oli tunne, et nüüd lasen lohe vette, andis Tuulevana veidiveidi tuult ja lohe hakkas vedama. Kui sadam paistma hakkas, tuli ka tuul ja finishisse jõudes sain aru, miks ma seda teen, kõik need maratonid on paras eneseületus ja see eneseületuse tunne on nii kuradi hea!

Suured tänud kõigile, kes suvepäevadest osa võtsid, kapten Helmile, kes oli idee autor, kaptenitele ja kaasaelajatele, kes vapralt saarelt tagasisõitu turvasid, loodetavasti kohtume juba varsti Peipsil!