SUP matk Rummu karjääris

Pidin täna Piritale SUP matka minema tegema, aga kliendid hüppasid viimasel minutil alt ja otsustasid hoopis ATV matkale minna. Väga kurvaks see ei teinud, sest mõtlesin juba eile, et hullult tahaks kuskile uude ja huvitavasse kohta SUP lauaga aerutama minna.  Viimane kord Soomaal oli nii äge…

Looduses on alati mõnus, isegi siis kui puud on veel raagus, on juba kevadet hästi tunda. Eriti äge on kuskil vaikses kohas  väikese seltskonnaga matkata. Muidugi väike vahe on, kas viis või viisteist kraadi sooja väljas, aga sinna ma veel jõuan.

Rummus leidsime üllatavalt kiiresti õige teeotsa ja pärast kümmet minutit hirmu, kas sõidan põhja kinni või  mitte, olimegi õiges kohas. Tegelikult me ei oleks teadnud, et oleme õiges kohas, kui seal kaks kena sukeldujat juba ees poleks olnud. Nende käest kuulsimegi, et Rummu karjäär on nurga taga. Ja et vesi on juba ju nii soe…

Elevus oli sees, päikest oli ka loota, kiiresti pumpasime lauad täis, tegime paar insta klõpsu ja läksime vette. Kui ma riideid vahetades avastasin, et kalipso jalaosad veel niisked on, siis tuli välja, et sellest pole midagi, sest Rummu pole Pirita, kus paadisillalt kuiva jalaga lauale ja tagasi saad. Tuul oli üsna tugev ja puhus tagant. Varemeteni sõit oli puhas rõõm. Riina küll mainis, et oi, tagasi on meil raske tulla, aga kuna uusi kohti avastada on alati nii lahe, siis oli mul sellest täitsa ükskõik.

Karjäär juba paistis, oodatud päike kahjuks mitte. Sellegipoolest olime vaimustunud ja kuigi piltidelt nii palju nähtud, on ikkagi enda kogemus palju ehedam. Mingil hetkel muutus liiva värv karjääris kuldseks ja vesi selle juures türkiissiniseks. Päike oli välja tulnud. Nautisime seda täiega ja uudistasime varemete vahel SUP laudadel ringi. Me oleme Riinaga mõlemad veevalajad ja mõlemad veehullud. Tõesti, ma ei tunne end kuskil paremini kui vees, olgu see kolm või kolmkümmend kraadi, naudin ikka täiega.

Päikest kahjuks kauaks ei jätkunud ja ma valetaksin, kui ütleks, et meil oli ikka soe. Ei olnud ja tuul ka järgi ei andnud. Põrgulikult külm on see põhjatuul… Tagasisõit oli kõike muud kui mõnus. Kuigi kalipsod on tänapäeval soojad ja kehal tõesti isegi 5 kraadises õhutemperatuuris veel OK, siis käed on ikkagi nõrk lüli. Poole tee peal tekkis korra tunne, et ma lihtsalt ei suuda enam, kätel oli nii neetult külm. Tundus,et ka Riina pani kogu oma energia aerutamisse, sest terve tagasitee vahetasime  vaid paar lauset.  Kui lõpuks õige kaljunukk paistis, siis oli kergendus suur.

Kui veest välja ja lõikava tuule eest orgu peitu sain, siis hakkas veri kätesse tagasi tulema ja see on väljakannatamatult  valus. Ilma liialdamata  oigasin kõveras, kui kuulsin juba Riina rõõmsat häält, et no kas nii hapu näoga siis võiduka lõpu pilt. See ajas naerma, võtsin end korraks kokku ja juuresolevalt pildilt on näha kui hästi, me naised, oskame oma tundeid  näidelda.

Tegelikult on veel praegugi klaviatuuril toksides sõrmeotsad hellad. Võiks küsida, miks seda siis vaja teha on, aga see tunne ja energia, mis veest saab, on seda väärt. Ja ausalt, eelmistel  väga nauditavatel SUP matkadel Pirital ja Soomaal oli õhutemperatuur tugevalt üle kümne kraadi.

Ootan juba järgmist korda ja natukene soojemat ilma palun!