Sookolli otsimas
Kas seda suve üldse oligi? Rohkem nagu unenägu. Lohega vette olen umbes täpselt viis korda saanud. No tegelikult mõned korrad rohkem, kui õpetamised ka lugeda. Ja meeletus koguses aerusurfi. Õnneks on vähemalt, mida oodata, sügisesed Koovi tormituuled ja päikesetõusu surf El Gounas.
Õnneks on mul armas sõbranna Riina, kes mu vahetevahel ikka enne septembri teist teisipäeva Stroomi kioskist välja meelitab. Kolmapäeva hilisõhtul käisimegi Riina, Eleri ja Edaga rabas ujumas. Päris müstiline kogemus oli, plaanisime minna päikeseloojangul, aga kuna ilm oli sombune, siis pidime ujuma ööpimeduses. Alasti . Mingi suur elukas ujus seal veel ühes väiksemas järves, aga kahjuks silm ei seletanud pimedas, kas see oli karu või sookoll… Riina teadis, et karud rabas ei käi, seega jääb üle sookoll .
Võiksin küll maal elada ja kuusevõrseid sügavkülma panna, mõtlesin seal laudteel tallates ja tänades mõttes neid inimesi, kes on viitsinud kirjutada projekte, et saada rahastust kilomeetrites laudtee ehitamisele.
Väga mõnus ja puhas tunne oli peale rabajärves suplemist, ei raatsinud pesemagi minna järgmisel hommikul.
Ootan juba järgmist korda. Alati ei peagi surfama, et head emotsiooni saada…