Sitsiilia surfireis

Viimasest postitusest on juba väga kaua aega möödas ja sel on ka oma põhjus. Juulis läks mu elukaaslane Muhu Väina regatile, leidis sealt uue kallima ja hetkega olin üksi. Üksi nii eraelus kui üksi surfiklubi vedamas. Algul oli kohutavalt raske, pikad päevad surfiklubis, magamata ööd ja peas ainult üks mõte; „Miks?“

Kui septembri lõpus hooaeg surfiklubis lõppes, sain aega endale mõelda ja ise surfata. Surfirannas kuulsin, et Paope Surfiklubi seltskond plaanin trippi Sitsiiliasse. Itaalia on alati mu number üks listis olnud ja see jutt jäi kripeldama.

Oktoobri algul ei olnud lahkuminekumasendus veel grammigi järgi andnud ja ise ka ei tea, kust see mõte tuli, aga küsisin Riholt FB messengeris, kas nende reisile veel kohti on.  Oli ja juba pole tunni pärast olid mul lennupiletid Trapanisse olemas.  See ost oli mu parim otsus alates sellest, kui üksi jäin.

Reis oli nii äge ja seiklusrohke, et mul ei tulnud alates Tallinna lennujaama jõudes enam kordagi meelde end haletseda. Uus seltskond ja uus keskkond oli täpselt see, mida tol hetkel vajasin.

Kuigi ma olin endale ammu lubanud, et rohkem lennujaamas ei ööbi, tuli sel reisil ka seda teha. Uskumatu, aga mina, kes ma kodus mitu kuud magamata öödega olin võidelnud, magasin Milano lennujaamas oma surfikoti otsas, kui beebi, rahulikku und. Kui seda kunagi veel on vaja teha, siis võtan vaid magamiskoti kaasa .

Reis oli kirjeldamatult äge. Iga päev ärkasin ja mõtlesin, kas saab veel paremaks minna ja igal õhtul nägin, et jah, saab.

Sitsiiliasse jõudsime enne lõunat, vaatasime elamise üle, kruvisime laudadele uimed alla ja läksime laguuniga tutvuma. Eriti mõnus oli see, et majutus oli meil kohe laguuni ääres.  Viimati sain sellist luksust, et toast bikiinidega surfiranda jalutan, Cabaretel nautida.

Tuuleprognoosi windgurust vaadata pole mõtet, sest tegelikult ei lubanud windguru me reisi alguseks üldse tuult. Reaalsuses saime Lo Stagnone laguunis sõita esimesed kuus päeva, tuult oli 6-10 m/s.

Väga hea oli vahelduseks laguunis sõita. Ma ei olegi varem nii siledas vees sõitnud. Eriti hea meel on mul selle üle, et üle mitme hooaja uusi trikke katsetasin. Hadlow või Lenten on kunagi kuskil intervjuus öelnud, et kui lohesurfar pool aastat midagi uut ei õpi, siis ei lähe kaua aega, kuni ta üldse lohesurfist loobub. Võin ta sõnu kinnitada, sest olin ka ise juba vanade oskuste peal pikalt liugu lasknud ja motivatsiooni surfamiseks peaaegu kaotanud, vette tõmbasid veel vaid väga ekstreemsed olud. Nüüd on jälle uus hingamine ja kõik päevad algavad windy.com lehel.

Väike tõrvatilk ka meepotti. Laguuni põhi on muda ja vetikad ning ebameeldiv on seal paljajalu tallata. Päris mitmed me reisiseltskonnast said vetikatest allergilise lööbe, nii et soovitaks allergiarohud kaasa võtta, kes sinna kanti reisi plaanivad. Algajatele soovitaks lausa sussid ja pikk õhuke kalipso kaasa pakkida.

Kui surfireisidel tavaliselt ikka surfitingimused blogis aukoha saavad, siis siin ma pean küll Sitsiiliat ettepoole tooma. Fantastiline maa, kaunid vaated, huvitavad inimesed, head toidud, mõnus kliima.

Kui tahad ehedat Sitsiiliat avastada, siis kõige ägedama elamuse saime nii, et istusime autosse ja hakkasime lihtsalt ülespoole sõitma. Sõitsime nii kõrgele mägedesse, kuhu autotee viis. Kõige kõrgema mäe otsa edasi, tuli juba kõndida, mul hakkas reaalselt paha, kõrvad olid lukus ja pea oli nagu kruustangide vahele surutud. Aga elamus oli sellegipoolest fantastiline, üleval mägede vahel tekkisid ägedad heliefektid. Nimelt oli Amper üksi auto juurde jäänud, kui meie edasi jalutasime. Kui me olime mõnisada meetrit jalutanud, nägime, et Amper oli auto taga oleva kalju otsa roninud, Aivo kommenteeris midagi  Ampri kohta ja Amper vastas. Pidime pikali kukkuma, sellise vahemaa tagant oli kõik kosta sõnasõnalt. Üliäge!

 

Allapoole sõites nägime üht ehedat Sitsiilia linna. See oli kuskil keset eimidagit ja turiste sinna vist palju ei satu, sest poisid tahtsid kohalikus baaris õlle teha ja mina sattusin seal veidi ebamugava tähelepanu osaliseks. Esiteks olid baaris vaid mehed, kõigil kingad jalas, nii et isegi meie plätudega poisid mõjusid veidi naljakalt kohalike jaoks. Rohkem huvi pakkusin siiski mina oma katkiste teksade ja maikaga, meeste pilke tajusin kohe, kui sisse astusime, aga kui nad juba ritta istusid ja ma nagu laval olin, siis palusin oma poistel kiiresti õlled ära juua ja lasime sealt jalga. Kusjuures tegelikult ei vaadatud meid üldse mitte halvakspanuga, vaid pigem uudistati, et mis kummalised tegelased need sellised on.

Kogu linnake oli kui mingist vanast filmist, kitsad tänavad, pizzabaar, juuksur.  Aivo ei suutnud kiusatusele vastu panna ja sai ka selle kogemuse, kuidas noaga soeng korda tehakse.

Teed ei ole kunagi igavad, vaated mägedele on lummavad ja kui pole just panoraamvaadet, siis saab tee ääres näha meloni- ja tomatipõlde, sidruni-, granaatõuna-, mandariini-, viinamarjaistandusi.

Meeldejäävaim kultuurielamus oli vast Poggioreale linna külastus. Linn, mida tabas 1968ndal aastal maavärin ja mida tookord ei taastatud, vaid ehitati mõned kilomeetrid allapoole turvalisemasse piirkonda. Huvitavaks teeb selle see, et uhke linn on jäänud puutumata selliseks nagu maavärin ta tookord jättis ja linna varemete vahel jalutades on tunne nagu jalutaksid kummituslinnas. Isegi maavärinas kannatada saanud kiirabiautod on garaazhis. Kuuldavasti tahetakse sellest teha turismiatraktsioon (a la Pompei) nii, et meil veel vedas, saime ehedat mahajäetud linna näha. Tõsi küll, linna pääsemiseks, tuli ronida üle aia.

Väga ilus linn umbes tunni ajase tee kaugusel Lo Stagnonest on Erice. Luksuslikud vaated, armsad poekesed ja kohvikud. Mägitee, mis linna viib, on juba ise vaatamisväärsus oma kaunite vaadetega.

Lo Stagnone lähedal on ka soolakaevandused, mis on samuti päris huvitav vaatamisväärsus. Suuremad linnad läheduses on Trapani ja Marsala ning veidi kaugemal Palermo. Peamised majandusharud piirkonnas ongi kalapüük, soolakaevandus ja veini tootmine.

Sitsiilia võludest võikski jääda kirjutama, aga kuna see on siiski surfiblogi, siis siinkohal aitab.

Kui Lo Stagnone surfipäevad möödusid nii, et hommikuti sõitsime autoga Sitsiiliat avastama ja pealelõnal surfasime laguunis, siis viimasel päeval käisime surfamas mõnikümmend kilomeetrit eemal, koha nime olen kahjuks unustanud, aga see surfipäev pani reisile mõnusa punkti. Tuult oli korralikult ja kõigil päeva lõpuks nägu naerul.

Kokkuvõttes oli väga väga äge tripp. Seltskond oli super, toidud head, surfamisele lisaks, sai ka imelist Sitsiiliat tundma õppida. Kindlasti lähen sinna tagasi. Tegelikult sai ju vaid saare läänepoolel ringi sõidetud. Mis peamine, reis tõi mu elurõõmu tagasi ja olen jälle valmis  huvilistele surfikoolitusi pakkuma ja surfilaagreid korraldama .

Rohkem pilte;

https://www.facebook.com/pg/kristiskiteboarding/photos/?tab=album&album_id=10155852643554700