Reis Lamu saarele

Reis Lamu saarele

Lend Malindist Lamule kestab pool tundi ja lennujaama pole mõtet minna varem kui pool tundi enne lennuki väljumist. Me kogenematud saime poolteist tundi kohvi juua, kahte õhkutõusmist (mõlemad lennud Lamule) näha, kohvi juua ja Aafrika ehteid osta.

Lamu saar on osa Lamu arhipelaagist ja lennujaam asub Lamu kõrvalsaarel Mandal.

Hotelliomanik oli meile lennujaama transfeeri vastu saatnud, kõigepealt kõndisime pool kilomeetrit sillani ja siis veel teise pool mööda silda kuni jõudsime paatideni. Üks neist oli meie transfeer. Kahtlane tunne oli küll, et kas meie pisike paat kogu selle surfivarustusega põhja ei või minna, ei läinud nagu näha.

Tee kulges Manda ja Lamu vahel. Meiega koos startis mitu paati, aga suurem osa neist maabus Lamu linna sadamas, meie sõitsime edasi ja ausalt öeldes ei osanud mitte midagi oodata, pilt, mis merelt avanes oli palju paadiliiklust, üsna täis ehitatud saar ja luksuslikud palmid ja hotellid, mis asusid Manda saarel.

Sadam oli päris äge, paar rannakohvikut, palju ankrus paate ja ilus valge liivaga rand. Maksime paadijuhile ja juba olid meil vastas uued tumedanahalised poisid, kes me raskete surfikottidega ees minema hakkasid. Jälle oli moment, kus ei osanud midagi arvata ega oodata, kohe rannast kadusime majade vahele, väga kitsastele tänavatele, kus kohtasime eesleid, väikeseid lapsi ja moslemirõivastes naisi kuni jõudsime pisikese jalgväravani, värava taga oligi meie hotell.

Hotelliomanik oli väga sõbralik ja abivalmis austerlane. Saime tervitusjoogid ja loengu, mida teha, kus süüa, milliseid vaatamisväärsusi külastada, mis selga panna (meestel võiksid põlved kaetud olla, naistel vähemalt põlved ja õlad), kus surfata ja kuidas mitte hoovuses ära uppuda. Igal aastal pidi salakaval hoovus endaga mitu ujujat kaasa viima. Tõusud ja mõõnad on Aafrikas võimsad.

Kui ma seal pimedas ruumis kuulasin, mida hotelliperemees rääkis, siis jõudis peast läbi käia mõte, et luksuslikum osa reisit on nüüd läbi ja tuleb kohaneda ning võtta saarelt, mis sellel pakkuda on.

 

Edasi näidati meile ette meie toad ja viidi hotelli kõige kõrgemale terrassile. Mida kõrgemale jõudsime, seda ägedamaks vaade ja olemine läksid. Erinevatel tasanditel olevad terrassid pakkusid vaadet saare igasse külge, ühelt poolt ookean, teiselt poolt kõrged liivadüünid ja katused.  Mitu lamamisaset ilusate värviliste patjadega ja suur ümmargune laud, mille ümber oli mõnus järgmisteks päevadeks plaani teha.

Meie kava oli siis selline, et esimene päev tutvume kohaliku rannaga ja käime Lamu linnas (UNESCO maailmapärand), teisel päeval teeme purjetame naabersaarele surfama ja kolmandal päeval surfame oma nn. kodurannas.

Randa viis meid hotelliomanik. Ta oli nii lahe oma bambusest kandevõrgu ja ümber niuete tõmmatud aafrika rätikuga. Need babuskotid olid hotellis ka külaliste jaoks valmis pandud, et vältida kilekottide kasutamist. Hommikusöök oli käsitsitehtud jogurt, mangotoormoos ja juurviljadega omlett oma saare kanamunadest. Kõik oli  nii naturaalne sel saarel, et mul tekkis idee korraldada järgmine jooga- ja surfilaager just Lamul. Kuhu see veel paremini võiks sobida, kui mitte sinna, kus kõik on öko, pole teid ega liiklust, kiirustamist.

Eelnevalt juba olin googeldanud, et Lamu linn on kõik või mitte midagi. Inimesed pidid jaotuma kaheks, need, kellele tohutult meeldib ja need, kellele üldse ei meeldi. Saarel on neli asulat ja kõigi nende vahel saab liikuda vaid jalgsi, eesli või paadiga. Kui vesi on kõrge, siis meie asulast saabki linna ainult paadiga.

Linn on väga räpane, eesli väljaheited ja inimeste heitveed ääristavad kõiki tänavaid. Maju on uhkemaid ja vähemuhkemaid, aga kõik äratavad aukartust oma vanusega. Kaks väga suurt ja uhket mosheed, koralli-mangoovisegust seinad, kuulsad Lamu uksed, turg ja auk, kus kunagi orje hoiti on mõned märksõnad kirjeldamaks kõige vanemat ja paremini säilinud suahiili linna, millel on tugevad islami mõjutused, aga millele on jälje jätnud ka seal võimutsenud portugallased.

Tänavad on nii kitsad, et kui mõni eesel juhtub vastu astuma (ja seda juhtub tihti), siis tuleb seista seljaga vastu seina, et eesel läbi mahuks.

 

 

Ma ei saa öelda, et kuuluksin selle osa hulka inimestest, kellele üldse ei meeldi see vana kultuuripärandit kandev linn, pigem just äratas aukartust see ajalugu, aga kaks tundi oli ka rohkem kui küll linnaga tutvumiseks ja sel reisil meid miski vanalinna tagasi ei kutsunud.

Õhtul käisime oma hotelli lähedal rannas asuvas ehedas suahhiili restoranis. See oli äge kogemus, jalanõud tuli ukse taha jätta, õlut ega veini toidu kõrvale ei pakutud, teenindajad olid burkades, aga naeratasid nii lahkelt, et tekkis tunne, et tahaks teda kallistada.

India, Araabia ja Euroopa mõjutustega suahhiili toidud on väga maitsvad ja kindlasti tahan ma Lamule tagasi minna juba selle armsa koha pärast.

Teine päev oli meil purjetamise ja lohetamise päralt, aga see oli nii armas elamus, et väärib omaette postitust.

Kuna me olime kogu reisi jooksul väga palju surfata saanud, siis viimase päeva otsustasime lihtsalt saarel ringi kolada. Käisime kohvikutes, shoppasime suveniirikauplustes, jalutasime liivadüünidesse päikeseloojangut vaatama, korjasime liiva seest sand dollareid. Kui ma juba meritähtede puhul mereelukate täiuslikkusest lummatud olin, siis sand dollarid panevad siiani mõtlema, et kes ikkagi maailma loonud on ja kuidas inimene pole üldse nii täiuslikult välja tulnud nagu kõik muu looduses.

 

Viimase õhtu saarel veetsime saare kuulsaimas restoranis Peponis õhtustades.  Ilus koht, kaunis vaade ookeanile, küünlad ja vist ka ainuke saarel, kus saab toidu kõrvale veini või õlut tellida. Hinnad on ka vastavad, eelroad 10-20 dollarit, pearoad 20-40 dollarit. Hotelliomaniku sõnul on see koht, kus kogunevad õhtuti kõik saarel elavad valged inimesed ja nii ka oli. Restorani osas sõid turistid, aga baari osas chillisid valged kohalikud. Kuigi nii viletat teenindust polnudki me Aafrikas kogu reisi jooksul kohanud (samas ei olnud midagi kohutavat, lihtsalt siimaani oli teenindus igal pool ülivõrdes kirjeldadatv ), siis toidud olid jällegi väga head. Minu puhul on lihtne, kas grillitud kalmaar saaks mitte hea olla? Aga Marko ja Rain sõid lammast ja kiitsid samuti J

Meie esimene reisiseltskond on Keeniast vaimustatud, aga ka Rain (kes on pool maailma läbi käinud) ütles, et nii ägedas kohas polegi ta veel surfanud ;)