Pärnu. Häädemeeste. Torm. Armastus
Pärnu. Häädemeeste. Armastus
Surfiklubi uksed on nüüd kevadeni suletud ja mul on aega ise lohetada. Eredamad hetked on Pärnu torm (puhanguti oli tuult 24m/s) ja kaks päeva Häädemeestel. Ma ei tea, kus ma seni olen elanud, paremat spotti Eestis ja võibolla terves maailmas on raske leida.
Pärnu torm oli vinge kogemus, kui inimestel soovitati siseruumides viibida, tuul oli prügikonteinerid pikali lammutanud ja vesi oli surfiklubide uksest sisse tungimas, siis ekstreemsportlastel oli pidu. Kui kohale jõudsime, siis istusin ikka 20 minutit autos ja mõtlesin, kas ma pean seda tegema. Vihma sadas ja meeletult külm tundus see ilm. Linda jalutas kohe Erkki juurde surfiklubisse, aga ma teadsin, et kui ilma kalipsota sinna jalutan, siis ma valin mugavustsoonis istumise ja klaassena taga teiste vaatamise… Panin kalipso selga, jalutasin randa, pumpasin lohe täis ja läksin vette. Adrekas oli viimase piirini viidud. Tuul rapsis 14-22 m/s ja ei saaks öelda, et see väga nauditav oli, aga sõltlane nagu ma olen, naudin ma igasuguseid imelikke asju, üks neist on eneseületus. Sellise tuule ja 7m2 lohega ma varem sõitnud polnud, eriti veel nii, et keegi mul „kätt ei hoidnud“. Mõned korrad proovisin ka hüpata, aga selle jaoks ikka jäi julgusest puudu. Midagi peab ju järgmisteks kordadeks ka jääma… Linda üle võin ka vaid uhkust tunda. Rõõm näha, et mu naisõpilastest saavad vinged surfitsikid!
Eilseks anti samasugune tormihoiatus ja Pärnu poole asusin teele suht suurte kõhklustega. Kuna tuulesuund tundus hästi sobivat Häädemeestele ja veel ahvatles see, et lohe üles laskmiseks on seal rohkem ruumi kui Pärnu rannas. Olime seekord vaid kahekesi, mina ja Riina (üks minu õpilane, kes sel suvel sõitma õppis) ja mulle tundus, et Häädemeeste lai rannaniit on meile kahele lohede üleslaskmiseks ohutum.
Valik oli 100% õnnestunud. Kuigi randa jalutada oli 800m kõva katsumust ja mingil hetkel ulatus vesi üle puusade ja tundus, et edasi saab vaid ujudes. Kui me juba peaaegu kohal olime, siis mul korra küll tekkis mõte, mis saab siis kui ühtegi kuiva kohta pole, kus lohed täis pumbata ja asjad jätta, aga siis nägime kolme lohe vees ja kui nemad said, saame meie ka. Väike lapike maad ulatuski veest välja.
Kuna ma ikka veel oma 15m kõrgust ja 70km/h kiirust jahin, siis pumapsin 9m2 lohe täis. Päike paistis ja tänu sellele ei tundunud tuul ka liiga tugev. Siis aga tuli Kerli veest ja 7m2 lohegi näis üsna keeruline käsitleda, siis muutsin meelt ja pumapsin 7m2 lohe täis. Riina võttis 5m2.
Edasi oli puhas luksus, ma ei tea, kas ma olen ära unustanud, aga minu meelest sellist tugevat, aga samas ühtlast tuult , pole ma kusagil mujal kohanud, kui Sri Lankal korra elus. 15m kõrguseni on ikka veel pikk tee minna, aga ma arvan, et olen nüüd veidi jälle lähemal. 7m2 lohega pole varem nii hästi end tundnud.
Riina on megatubli, sellest tormist ta veel päris jagu ei saanud, aga vähemalt proovis ja iga uus kogemus surfamas on kasulik.
Kuna mul jäi kripeldama 15m kõrgust ja Riinal see, et ta korralikult sõita ei saanud, siis tegime plaani hommikul vara Väänasse minna.
Ärkasin kell 5, Vääna tuul oli 4m/s. Und enam ei tulnud, joogasse ka ei läinud, passisin prognoose ja mõte liikus koguaeg 9m/s, puhangud 11m/s Pärnu poole. Kokku lepitult kirjutasin Riinale kell 7 messengeri. Vääna tuul näitas nüüd puhanguti 20m/s… Õnneks mainis ka Riina Pärnut ja kell 8.30 olime juba linnast väljas Pärnu maanteel.
Täna oli siis see superpäev, kui ma saan sellise emotsiooni, et tahaks jälle ainult ja ainult surfata. Kui ma seal lauaga siledat vett päikesest sillerdaval peegelsiledal veel spreitasin, siis ma sain aru, miks ma juba kaks aastat üksi olen. Tavaliselt inimesed armastavad kedagi, aga mõnikord võib hoopis suur armastus olla midagi. Mõne aja võib, aga kaua ma tõenäoliselt ei suuda oma kirge surfi vastu kellegiga jagada.