Minu muutuste teekond

Aastaid oli mu suurimaks kireks lohesurf ja üsna sageli lõppesid  surfipäevad veini juues. Siis ma veel aju eripäradest midagi ei teadnud, kuid  tagantjärgi mõistan, et paljud  harjumused – nagu impulsiivne reageerimine, rahutus, pideva stimulatsiooni vajadus – olid seotud hoopis neurotransmitterite tasakaalutusega. Mu aju janunes dopamiini järele, mida ma pakkusin talle läbi veini ja ekraanide. Aga see ei toonud rahu, vaid ainult ajutist leevendust.

Kümme aastat tagasi leidsin täiesti juhuslikult Ashtanga jooga. Hakkasin märkama, et need päevad kui ma praktiseerisin, olid selgemad, rahulikumad, sisukamad. https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC4769029/ Jooga hiilis mu ellu vaikselt ja tasapisi, aga tema mõju oli sügav. Mida rohkem ma praktiseerisin, seda harvemaks jäid õhtud sõpradega veiniklaasi taga, kuni märkasin, et ei raatsi seda tunnet, mis joogast saan enam kordagi vahetada hommikuse peavalu vastu. Lisaks hakkasin nägema maailma hoopis erksamate värvidega.

Elu näis ilus – surfasin lohega, õpetasin lohesurfi, tegin joogat. Vabadus, liikumine, meri, päike. Väliselt oli kõik paigas.

Aga öösiti ärkasin sageli mõttega: „Kas see ongi kõik, mida ma maailmale annan?“ See küsimus ei andnud rahu, tundsin, et midagi on puudu. Midagi, mis seoks mu energia sügavama tähendusega.

Alustasin tööd erivajadustega inimestega, alustasin õpinguid terviseteaduses ja toitumisnõustamises ning jõudsin tööle lastehaiglasse. Tundsin, et annan midagi maailmale vastu.

Õppides avastasin, et pole paremat dopamiini  tõstjat, kui uued teadmised ning lisaks avastasin jooksmise.

Täna liigun ikka edasi – jooksen, praktiseerin joogat, surfan lohega, õpin ja olen kohal. Mu elu ei ole täiuslik, aga see on päris. Ja see on minu oma.

Olen 51-aastaselt oma elu parimas vormis nii füüsiliselt kui mentaalselt ning plaanin oma muutuste teekonda jagada järgmistes postitustes, sest võib-olla on kuskil veel keegi, kes ärkab öösel küsimusega: “Kas see ongi kõik?” Mitte kunagi ei ole liiga hilja muutusteks!