Häädemeeste
Pühapäeva hommik oli nutune, aga kuna koolitus oli kokku lepitud, siis tuli vaatamata kesisele prognoosile Pärnu poole hakata sõitma. Kui Tallinna ümbruses pööras tuul paari tunni jooksul loodest kirdesse, siis Pärnus lubas vähemalt pool päeva loodetuult.
Tegelikult kripeldas mul veidi ka Häädemeeste, sest kaarti vaadates, sobis loodetuul pigem sinna kui Kullipesa randa. Tallinnast pea Läti piiri äärde sõita, aga eriti ahvatlev ei tundunud…
Kullipesas sain koolituse tublile Reelikale tehtud ja poisid said suurte lohedega sõita, kuid kell 16.00 vaibus tuul täiesti. Kuna mitu lohesõpra olid alles Tallinnast kohale jõudnud, siis otsustasime siiski Häädemeestele vaadata. Positiivne uudis on see, et tegelikult on Pärnu linnapiirilt Häädemeestele vaid 32 km.
Kui autod muuseumi juurde parkisime, algas paduvihm, vahetasin juba märja kalipso kuivade riiete vastu ja vihma (ning muidugi ka tuule) vaibudes, jalutasime randa, et näha, milline see Eesti ühe parima lohetsiki Triina kodurand välja näeb.
Peale 700m matka karjamaa ja jõe vahel, leidsime eest kohalikud surfarid, kes rõõmsalt (või siis kahjurõõmsalt :D), teatasid, et jah oli tuul, terve päeva puhus, mõni sõitis isegi 8m2-ga.
Kuna päike hakkas vaikselt pilvede vahelt piiluma, jäime sinna vee korra passima ja mingil hetkel tundsime vaikseid tuulehiile, jäime ootama… Edasi oli nagu surfari unenäos, jalutasime kiiresti autodeni, võtsime asjad, tuul aina tugevnes, kui ma 9m2 lohega vette sain, oli veidi küll vähe, aga kuna ma pole töö tegemise kõrvalt ise eriti sõita saanud, siis igaksjuhuks panin GPS-kiirusemõõtja käele, et äkki…
Nii uskumatu kui see ka pole, tuul muudkui tõusis ja kuigi see oli üks parimaid flätialasid, kus sõitnud olen, kiskus millegipärast mere poole. Kui kõrkjate vahelt merele sain, oli tuult juba nii palju, et sain oma 500m ja ühe miili tulemusi parandada. Mingil ajal olid kõik merel ja nautisid, kes mida parasjagu õppis. Tunnike perfektset tuult, aga siis hakkas taevas mustaks muutuma, vaatasin koguaeg silmanurgast, et kohe-kohe peab välja minema, aga kuna kõik lustisid edasi, siis otsustasin ka mitte esimene olla, kes välja läheb. Karistada me ka saime, 40 min puusani vees “walk of shame”`i, aga õnneks kaalusid positiivsed elamused selle ebaõnnestunud osa kuhjaga üles ja autodeni jalutades, oli kõigil naeratus näol, isegi Kasparil, kes sai lisaks vees matkamisele ka 20min ujuda. Kes teab, võibolla treenib Ironmaniks :D