Vabariigi aastapäev lohesurfarite moodi

Jaanuaris ootamatult maha sadanud lumi kadus sama kiiresti kui ilmus. Veebruari algus oli üsna trööstitu, sadas vihma ja lörtsi vaheldumisi ja hakkasime Õnnekaga juba haalaritest unistama, et vette minna.
Poolteist nädalat tagasi hakkas lõpuks uuesti külmetama ja lumekaardi järgi tundus, et lund on piisavalt ainult Ida-Virumaal. Seepärast võtsime eelmisel nädalavahetusel Õnneka ja Markoga plaani Haljalasse lumele surfama minna. Mõtlesime igaksjuhuks ka vana hea Jüri põllu üle vaadata ja meie suureks imestuseks oli Jüris lund piisavalt, et parempoolsel põllul (vasakul oli talivili ja sellele ei saa enne minna kui vili lumega nii kaetud, et lauaga seda ei kahjusta) sõita.
Paar järgnevat päeva sadas lakkamatult lund ja Vabariigi aastapäeva tähistasime juba vasakpoolsel hiiglaslikul põllul. Tingimused olid parimad, mida lumesurfilt oodata, all koorik ja peal puuderlumi, suur lai põld ja sõitjad sai ka ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kui ma seni olen lumesurfi ikka veidi viletsamaks alternatiiviks vees surfamisele pidanud, siis seekord oli küll tunne fantastiline, lumi sahises laua all, päike piilus pilvede vahelt ja värvilised lohed lendasid taevas, luksus ruudus…
N, R ja P olid jälle lumesurfi päevad. Sai kaks tubli noormeest sõitma õpetatud ja ise ka korralikult nautida. Nüüd ei tahagi enam, et talv ära lõppeks :D

Säleni lumesurfilaager

Seekord ootasin blogipostitusega veidi kauem kui tavaliselt, selleks et reisimuljed saaksid veidi lahtuda ja ma ei peaks kõike jälle ülevoolavalt kirjeldama, sest olgem ausad emotsioonid olid ikka väga laes sellest talvevõlumaast – Sälenist.
Alati ei pea ekstreemseid elamusi üle ookeani otsima sõitma, piisab kui ületada Baltimeri.
Ausaltöeldes ei olnud ma varem Sälenist midagi kuulnud ja ei osanud seetõttu ka midagi oodata. Pakkisin lohed, lumelaua ja murdmaasuusad ning sõitsin spordilaagrisse. Stockholmi ilm ei erinenud Tallinna omast, väike härmatis oli küll maas, aga lund mitte kuskil. Rootsi pealinnast Sälenisse on ca 400 km, aga teed on head ja paari kohvipeatusega ei tundu tee üldse nii pikk. Mora kandis hakkas kohale jõudma, milleks me Rootsi tulime. Muinasjutumajakesed olid mattunud hangedesse ja suusahüppetorn säras kilomeetrite kaugusele.
Kohale jõudes tervitas meid karge talv kogu oma kauniduses. Kärsitud nagu me lohesurfarid kord juba oleme, tahtsime veel samal õhtul avastada paremad spotid lohetamiseks, viskasime reisikotid tuppa, riietusime kiiresti talveriietesse ja juba leidsime end lähimas suusakeskuses. Olgem ausad, pea puusani lumes sumbates kaugele me ei jõudnud ja mingil ajal hakkas tunduma, et rajatraktor jälitab meid. Margusel tekkis isegi mingi visioon õudusfilmi stsenaariumist, kus ilma juhita rajatraktor pimeduses turiste taga ajab.
Esimene päev oli algul paljulubav, tuul puhus kenasti. Ostsime mäepiletid ja sõitsime platoosid otsima. Pettumus oli algul suur, nähtavus üleval oli null ja mägi üsna jäine. Õnneks on Sälenis neli erinevat mäekeskust ja 2+2 omavahel ühendatud. Sõitsime vaheldumisi ankrute ja tõstukitega teise keskusesse. Pilt seal oli juba nauditav. Palju erinevaid laskumisi ja rajad kenasti lumised. Vahepeal hakkas kuskilt päike piiluma ja tõstukitelt oli näha ka lagedaid välju, mis lohetamiseks sobivad. Sel päeval me siiski väga tugeva tuule ja halva nähtavuse tõttu lohetama ei läinud. Lõpetasime heade emotsioonidega mäel. Eriti meeldis, et kõikide suuremate liftide all või üleval on mõnusad kohvikud puhkamiseks ja keha kinnitamiseks.
Teise ja kolmanda päeva veetsime lohetades. Pildid mällu nendest päevadest jäävad kindlasi pikaks ajaks. Suured laiad lagedad valged platood, päike taevas säramas ja ainult mõned üksikud värvilised lohed. Tipus kuuma teed juues vaatasin neid lõputuid lumiseid välju ja mõtlesin, millega selle ilu küll oled ära olen teeninud…
Neljas ja viies päev möödusid jälle lumelaual. Neljandal päeval nappis tuult lohe jaoks ja viiendal oli taaskord lumetorm.
Meie seltskonnas oli üks murdmaahunt, kes kavatseb osa võtta Vaasalopetist. Vaasalopeti start antakse muide Sälenis. Ka temal oli ainult kiidusõnu radade kohta. Lisaks väga hästi hooldatud radadele, avanesid suusaradelt maalilised vaated. Natuke on isegi kahju, et omal murdmaasuusad seekord kotist välja võtmata jäid, aga olgem ausad, koormus oli nendetagi nii suur, et igal õhtul vajusime voodisse juba 22 paiku.
Spordilaager Sälenis oli võrratu ja siinkohal veel suured suured tänud reisiidee autorile Merjale!

Starkites Snowkite Camp/ lumesurf algajaile

Selle aasta eimese Snowkite Campi võib õnnestunuks lugeda.  Esimene päev oli teooriapäev, kogunesime Kakumäe rannas, jõime hommikukohvi ja rääkisime pikalt laialt lohesurfi teooriast üldse,  tuuleaknast, lohe ohutult lendu viimisest, lohede ja laudade valikust ja kõigest muust, mida üks lohesurfar teadma peab.  Praktilise osana pumpasid laagrilised lohed täis ja kinnitasid liinid ning otsisid õige koha tuuleaknas lohe ohutuks lendu viimiseks.  Tegelikult oli esimese päeva plaanis ka õppelohede lennutamine, aga kuna Tuulevana vedas alt, siis lõpetasime esimese laagripäeva peale lõunasööki.

Teisel päeval oli Tuulevana palju lahkem. Algul kogunesime lumisel põllul ja lennutasime õppelohesid, aga kuna tuult suurte lohede lennutamiseks jäi väheks, siis otsustasime mere äärde tagasi kolida ja see oli väga hea otsus. Kui Kakumäel autost välja astusin, oli hea, et müts peast ära ei lennanud.

Kiiresti randa ja eelmise päeva tuuletus oli ainult kasuks,  algajad laagrilised said kiiresti lohed täis pumbatud ja liinid külge ning juba need lohed lendasid. Nalja sai palju, sest nagu ikka, on kõrvalt vaadates see lohe lennutamine väga lihtne, tegelikkuses aga hoopis midagi muud. Nii olid ka meie tublid õpilased üsna üllatunud kui lohe ootamatult nad lumele kõhuli tõmbas. Õnneks jäid ninad terveks ja üsna kiiresti tuli ka lohetunnetus kätte. Kui lohe lennutamine käpas oli, siis võtsime lumelauad appi ja läkski sõiduks. Kõik olid nii tublid ja lõpetasime alles siis, kui oli juba liiga pime, et lohe ohutult lennutada.

Selle laagri seltskonnaga läheks iga kell ka luurele. Suured tänud osalejatele!

El Gouna Surfitrip

Mida rohkem Punase mere ääres käia, seda armsamaks see saab. Seekord oli tuult isegi vähem kui varasematel aastatel, aga reis ikka äärmiselt meeldejääv ja elamusterohke.

Alustaks seekord hoopis delfiinidest. Eelmisel aastal õnnestus neid snorgeldamistripil korra vilksamisi näha, aga sel aastal ujusid poisid nendega koos mitu pikka minutit.  Isegi neid nii lähedalt näha, oli lummav, oskan vaid ette kujutada, mida poisid tundsid delfiine peaaegu puudutades. Loodetavasti tuleb veel selliseid võimalusi, sest tegelikult arvasin mina, nagu ka teised naised paadis, et delfiinid meid küll lähedalt näha ei soovi ja nii me pidimegi laevatekilt vaatama, kuidas teised lõbutsevad… 

Veealune maailm ise on ka maagiline, snorgeldades kaotad ajataju ja lihtsalt naudid olemist.

Red Sea Zone pakub ikka mõnusat vaba äraolemist.  Rannatoolid ja -varjud on paigas, kokk on õppinud paremini süüa tegema, rannapoisid on valmis lohesid üles ja alla aitama. Less is more nagu öeldakse, ei mingit liigset luksust, aga millestki ei ole ka puudu.

Sõita sai seekord igasuguste tuultega ja kasutust leidsid nii 7m2, 9m2 kui ka 12m2 lohe.  Tuletasin oma vanad trikid  meelde ja õppisin isegi ühe uue, seega nautisin vees olemist väga.

Hea meel on oma õpilaste üle. Peaaegu kõik, kes reisil olid, teevad juba lohega hüppeid ja kes veel ei tee, see vähemalt plaanib.

Kuna Egiptuses loojub päike sügisel juba 17.30, siis mõistlik on ärgata koos päikesega. Kui see algul tundub täiesti ebareaalne, et puhkusel nii vara ärgata, siis hiljem hakkad seda nautima. Mõned korrad jõudsime isegi randa enne seda kui päike tõusis. Vaatepilt oli seda väärt. Päikesetervitus rannaliival tõusva päikese all, on samuti elamus, mis paitab hinge veel pikalt. Üldse pean vist hakkama oma südant jagama kahe armastuse vahel, lohesurf ja jooga…

Nüüd oleme tagasi ja kuigi lõpuks on tuul ka siia jõudnud ja surfarid hullavad sügistormis, siis ikkagi esimese asjana hakkasin planeerima kevadist surfireisi.  Eesti rannad näevad mind kevadel või siis ikkagi… nädalavahetusel.

Ilusate fotode autor on Marko Rebane ja rohkem fotosid näeb siit ja siit.

Pärnu Speed 61,8 km/h

Surfihooaeg on sel aastal  paigast ära. Suvel puhus kui põrguline, september ja oktoober seevastu olid tuuletud. Nii saingi kiirust sel aastal vaid mõned üksikud korrad sõita ja parimaks tulemuseks jäi 61,8km/h. Lootsin küll paremat aega, aga kuna võistlemas naisi piisavalt ei olnud, et neile omaette arvestust pidada, siis ei olnud motivatsiooni ka pingutada. Oma parima tulemuse sõitsin 2.oktoobril tuulega 10-13 m/s Pärnus Raekülas. Ilm oli täiesti fantastiline, päike paistis ja sooja oli 17 kraadi.

Igal halval on ka oma hea, kuna tuult ei olnud, leidsin mõnusa alternatiivse tegevuse, Ashtanga jooga. Tänaseks olen sellega 2,5 kuud tegelenud ja täiesti lummatud :)

Eesti Meistrivõistlused

Võistlustega on sel hooajal kuidagi eriti hästi läinud. Tuul on olnud perfektne ja tulemused ka üsna head.

Õnneks alustasin veehooaega aprilli algul. Koolituste tegemise jaoks olid ilmad veel liiga külmad, sõitmiseks aga suurepärased ning sain ise terve kuu rahulikult trenni teha.

Maist alates on olnud palju lohesurfi õpilasi ja enamus tuuliseid ilmu on läinud koolitusteks. Õnneks on endale jäänud need kõige tormisemad.

Sel nädalavahetusel toimus siis lõpuks ka kauaoodatud TT Race Pärnus. Võistluspäeva hommikul oli vastalanud septembri kõige masendavam ilm, vihma sadas ja soojakraade oli napilt 10. Kahetsesin, et end üldse kirja panin, aga jonniga viisime asjad autosse ja asusime Markoga Pärnu poole teele. Marko kahetses kindlasti veel rohkem, sest eelmisel õhtul visatud nali selle üle, kuidas ta saab kõikide lohenaiste lohesid vihmas üles-alla aidata, hakkas tõelisuseks kiskuma…

Pärnusse jõudes, tervitas meid aga mõnus 8-9 m/s tuul ja päike. Kiprite koosolekul olin üsna närviline, sest see oli alles teine meistrivõistlus mu lohesurfi ajaloos ja kartsin stardis ning lohe valikul eksida. Lisaks olid vastasteks tublid lohetsikid, kes juba mitmeid aastaid järjest poodiumikohti võitnud.

Kui ma kõigil võistlustel enne starti meeletult pabistan ja närvitsen, siis kohe kui stardilipp on üles tõmmatud, unustan kõik eelneva, keskendun lihtsalt sõidule ja pingutusele. Nii seegi kord. Planeeritud oli kuus sõitu ja igal neist kaks ringi. Esimese ringi järel olin endalegi üllatuslikult naistest esimene ja tekkis lootus esimene sõit võita, mõtlesin ainult sellele, et ülimalt lahe oleks vähemalt üks sõit võita. Võitsingi, teisel sõidul läks Kerli juhtima, aga kukutas õnnetult lohe vette ja mul õnnestus jälle võita, see juba andis jõudu juurde veelgi rohkem pingutada. Nii võitsin kokku neli sõitu, mis jäid ka viimasteks, sest algul kukkus tuul üldse ära ja siis kiskus tormiks ning võistlus lõpetati.

Uskumatu,aga nüüd olengi TT Race Eesti Meister lohesurfis. Kindlasti on suur osa selles võidus mu suurepärasel lohel (Starkites Taina 9m2) ning laual (Su-2) ja veelgi suurem osa mu kannatlikul treenerihärral Marko Rebasel, tänud!

Surfitrip Uhtju saarele

 Selle suve seni kõige vingem üritus on nüüd seljataga. Emotsioonid on nii laes, et raske on neid sõnadesse panna, aga ma teen seda.
Kohtumispaik oli Eisma küla, vastavatud Kalaranna puhkemaja. Olime esimesed külastajad. Kuna reedel oli Tallinnas asjatoimetusi, siis kohale jõudsin õhtuhämaruses. Marko ja Taavi olid selleks ajaks sauna soojaks kütnud ja grillile tule alla pannud. Tänud!
See, et käi vähemalt korra aastas, kuskil, kus Sa kunagi varem pole käinud, on tõesti väärt soovitus ja seekord taipasin eriti hästi, et see paik ei pea olema kuskil üle ookeani, meie armas väike Eesti võib hingematvalt ilusaid vaateid pakkuda. Kohe kui Haljalast väikese tee peale sattusin, olin kui muinasjutus, kitsad käänulised teed ja kaunilt restaureeritud vanad talud ning Kandle mõis, millest polnud varem kuulnudki, aga mis oma suurte valgete müüride, keskaegse metallvärava, värvilise purskkaevu ja tiigis värelevate tuledega, oli otsekui filmist. Kui Stanley Kubrick oleks oma „Eyes Wide Shut“i Eestis lavastanud, siis oleks tegevuspaik võinud olla see mõis.
Kalaranna puhkemaja  asub otse mererannas, maaliline vaade avaneb tubadest, katusega terassilt ja saunamajast. Tänu selgele ilmale saime nautida nii päikeseloojangut kui ka päikesetõusu, langevaid tähti ja nii uskumatu kui see ka ei kõla, virmalisi.
Kalaranna perenaine ja peremees on nii fantastilised inimesed, et seda on võimatu siin sõnadesse panna, seda tuleb minna ja ise kogeda, kes seal korra puhkamas käib, saab aru, millest ma räägin.
Kuna esimesel õhtul läks pidu pikemaks kui algul plaanitud, siis merele jõudsime alles keskpäevaks. Kuna laine oli väikeste paatide jaoks üsna suur, siis trip Eismalt Uhtjule kulges tüdrukute jaoks üsna ekstreemseks. Õnne-Lis isegi kahetses, et kellegil rummi kaasas polnud, Helen lihtsalt kilkas iga suurema lainega kohtudes.
Kõigepealt külastasime väiksemat Uhtju saart, kes Secol käinud, siis see saar on suuruselt ja kujult üsna sarnane Secoga.
Kuna tuult jäi lohetamiseks väheseks, siis otsustasime suuremale saarele ümber kolida. Suuremal saarel oli ka puid ja põõsaid ning hüljeste elutegevuse märke. Väga mõnus oli lihtsalt olla, nii ehe ja inimestest puutumata paik, vesi kristallpuhas.
Tagasisõiduks oli tuul täiesti vaibunud ja meri peegelsile, tõmbasime paadi taga wake`i ja võtsime paadis päikest.
Õhtul olime üsna väsinud, väike vein, saun ja öörahu.Tuuleprognoos oli pühapäevaks hea ja hommikusöögi tellisime seekord ikka hommikuks. Hommikusöögid olid rikkalikud; lõhe, kartulivorm tillikastmega, omlett, peekon, puder, helbed, melon, arbuus, munavõi, cappuccino, mahl. Kohvisõltlaste rõõmuks on kohvimasin külaliste kasutuses terve päeva.
Kuna tuul oli tugevam, siis saarele sõit kulges natuke keerulisemates oludes, kui laupäeval, aga kohale me jõudsime ja ootused surfile üksikul saarel, olid suured. Kahjuks hakkas tuul just siis vaibuma, kui lohed täis pumpasime. Kõigepealt proovisid Marko ja Margus saare lõunapoolses flätialas surfata, aga kuna maatuult jäi väheks, siis kolisime kirdeossa, Pavel ja Helen proovisid lainetega võideldes lauale saada, aga laine oli suur ning tuul nõrk ja nad pidid loobuma. Samal ajal oli meie tubli kapten paadi vette ajanud, et vajadusel hädalisi päästa. Proovisin korra ka ise, aga laine jõud oli nii suur, et enne kui stardikaheksa tehtud sain, olin juba kolinal rannaliival tagasi. Kaugele ka ei tahtnud bodydragida, kuna polnud kindel, et lohe üleval seisab ja on seda häbi siis veel vaja, et instruktor ei suuda lohe püsti hoida.
Reelika on alles päris pesamuna, kuigi ta oli vapralt lohe üles riganud, teda me vette ei lubanudki.
Tuulepuudusel polnud meil paremat plaani, kui downwinder Eismale tagasi, 18 km. Mina ja Margus lohedega, ülejäänud paadis.
Esimest korda sain seda otsust kahetseda, kui paar kilomeetrit olime saarelt eemale saanud ja lohe enam üleval ei tahtnud püsida ja abitult kaheksaid tegin, laud juba vee all. Paadid alles sättisid varustust peale ja kuigi vesi oli soe, self-rescue tegemine teoorias selge, ei pakkunud see lootusetule olukorrale leevendust, arvestades, et mandrile on 16 km ja meresügavusest pole isegi aimu.
Eemalt nägin, kuidas Margus pool km eespool samamoodi võitleb, lohe pigem vee kohal kui õhus, kui paadimootori häält hakkasin kuulma, hakkas kergem ja kohe tõusis ka tuul niipalju, et lohe suutis jälle vedama hakata. Kerge see tee ei olnud, pigem seni mu elu raskeim sõit. Aegajalt küsisin endalt, miks ma seda teen… Poolel teel kaotasin laua, abivalmis paadimeeskond tormas kohe appi, ma ise olin kindel, et neil on kopp nii ees, et tahavad mu paati korjata, aga nähes, et nad on seal rohkem indu täis, andis see ka jõudu juurde. Samas, teadmine, et pool teed on veel ees, üldsegi mitte.
Pingutamine tasus vaeva, mingitel hetkedel, kui oli tunne, et nüüd lasen lohe vette, andis Tuulevana veidiveidi tuult ja lohe hakkas vedama. Kui sadam paistma hakkas, tuli ka tuul ja finishisse jõudes sain aru, miks ma seda teen, kõik need maratonid on paras eneseületus ja see eneseületuse tunne on nii kuradi hea!

Suured tänud kõigile, kes suvepäevadest osa võtsid, kapten Helmile, kes oli idee autor, kaptenitele ja kaasaelajatele, kes vapralt saarelt tagasisõitu turvasid, loodetavasti kohtume juba varsti Peipsil!

Aegna maraton

Suvi on olnud nii tuuline, et kirjutamiseks pole üldse aega olnud. Paar nädalat tagasi käisin maratonil. See on surfirahva üks suursündmusi ja toimus juba 28ndat korda. Sel aastal oli rekordarv osalejaid, 167 surfarit. Distants on siis Pirita-Aegna-Pirita.

Lohedega startis kahjuks ainult kolm naist ja sellest on väga kahju, sest tuulesuund ei oleks enam parem saanud olla.

Start anti kõigile korraga ja kuna ma kellegiga lohe kokku ei tahtnud lasta, ootasin rahulikult stardiga, kuni mehed lohedega eest läksid.

Sadamast mööda saamiseks pidin mõned korrad krüssama, aga sealt edasi sain ilusti ühe triibuga Aegna poini. Tagasitulles oli tuul tõusnud ja 12m2 lohe jäi veidi paljuks. Laine oli ka väga suureks läinud, seega võtsin jälle rahulikult, eriti Kuulimuna kandis, sest Misha oli just enne maratoni starti, õudusjutte seal alla haigutavatest ohtudest, rääkinud. See rahulik taktika tasus end täiesti ära. Isegi kui ma kaks korda tasakaalu kaotasin, siis laud jäi jalga ja sain kohe edasi sõita. Ajaks sain täpselt üks tund ja see oli TT lauaga osaljate seas väga hea tulemus. Kuigi mu võistlusnärv on pea olematu ja alati olen enne võistlusi peaaegu, et paanikas, siis pärast finishit on tunne nii hea, et ajab jälle ja jälle ennast ületama. Ootan juba täiega uut

üritust, kus end proovile saaks panna!

Häädemeeste

Pühapäeva hommik oli nutune, aga kuna koolitus oli kokku lepitud, siis tuli vaatamata kesisele prognoosile Pärnu poole hakata sõitma. Kui Tallinna ümbruses pööras tuul paari tunni jooksul loodest kirdesse, siis Pärnus lubas vähemalt pool päeva loodetuult.

Tegelikult kripeldas mul veidi ka Häädemeeste, sest kaarti vaadates, sobis loodetuul pigem sinna kui Kullipesa randa.  Tallinnast pea Läti piiri äärde sõita, aga eriti ahvatlev ei tundunud…

Kullipesas sain koolituse tublile Reelikale tehtud ja poisid said suurte lohedega sõita, kuid kell 16.00 vaibus tuul täiesti. Kuna mitu lohesõpra olid alles Tallinnast kohale jõudnud, siis otsustasime siiski Häädemeestele vaadata. Positiivne uudis on see, et tegelikult on Pärnu linnapiirilt Häädemeestele vaid 32 km.

Kui autod muuseumi juurde parkisime, algas paduvihm, vahetasin juba märja kalipso kuivade riiete vastu ja vihma (ning muidugi ka tuule) vaibudes, jalutasime randa, et näha, milline see Eesti ühe parima lohetsiki Triina kodurand välja näeb.

Peale 700m matka karjamaa ja jõe vahel, leidsime eest kohalikud surfarid, kes rõõmsalt (või siis kahjurõõmsalt :D), teatasid, et jah oli tuul, terve päeva puhus, mõni sõitis isegi 8m2-ga.

Kuna päike hakkas vaikselt pilvede vahelt piiluma, jäime sinna vee korra passima ja mingil hetkel tundsime vaikseid tuulehiile, jäime ootama… Edasi oli nagu surfari unenäos, jalutasime kiiresti autodeni, võtsime asjad, tuul aina tugevnes, kui ma 9m2 lohega vette sain, oli veidi küll vähe, aga kuna ma pole töö tegemise kõrvalt ise eriti sõita saanud, siis igaksjuhuks panin GPS-kiirusemõõtja käele, et äkki…

Nii uskumatu kui see ka pole, tuul muudkui tõusis ja kuigi see oli üks parimaid flätialasid, kus sõitnud olen, kiskus millegipärast mere poole. Kui kõrkjate vahelt merele sain, oli tuult juba nii palju, et sain oma 500m ja ühe miili tulemusi parandada. Mingil ajal olid kõik merel ja nautisid, kes mida parasjagu õppis. Tunnike perfektset tuult, aga siis hakkas taevas mustaks muutuma, vaatasin koguaeg silmanurgast, et kohe-kohe peab välja minema, aga kuna kõik lustisid edasi, siis otsustasin ka mitte esimene olla, kes välja läheb. Karistada me ka saime, 40 min puusani vees “walk of shame”`i, aga õnneks kaalusid positiivsed elamused selle ebaõnnestunud osa kuhjaga üles ja autodeni jalutades, oli kõigil naeratus näol, isegi Kasparil, kes sai lisaks vees matkamisele ka 20min ujuda. Kes teab, võibolla treenib Ironmaniks :D

Kite Camp Pray for Wind

Nimi sai hästi valitud, tuul tuli ja tuul jäi. Esimesel laagripäeval kogunesime Katariina kai juures, ilm oli suurepärane, päike paistis ja just siis kui rannas hommikukohvi jõime ja laagrilistele tuuleakna teooriast rääkisin, jõudis randa laevalaine, mis tekitas eriti mõnusa surfifiilingu.

Katariina kai juures on ilus suur muruplats, kus saime lohede üles rigamist õppida ja treeninglohesid lennutada.

Mari esimene lohelennutamine

Edasi siirdusime juba Paljassaare surfiranda. Surfareid täis rand tekitas palju elevust, kõik ju olid laagrisse tulnud selleks, et ise ka lohetama õppida. Tõmbasime kalipsod selga ja läksime vette. Tuul puhus küll risti vastupidiselt prognoosidele nii suuna kui tugevuse poolest, aga meile sobis see suurepäraselt, kõik said tunda, milline jõud on tuule ja lohe koostööl ning õppisime, kuidas end hädaolukorras merel päästa.

Teisel päeval kohtusime Raeküla rannas. Ammu teada tõde on see, et kui puhub edelatuul, siis tuleb Pärnu kanti sõita. Seekord panime kalipsod kohe selga ja läksime vette. Vees õppisime lohe lennutama nii neutraalses kui ka powertsoonis ja õppisime erinevaid bodydrage.

Torm õiget surfarit ei heiduta

Väikse vingerpussi ilmataat ikka meile korraldas, just lõunasöögi ajal lendas liiva ja kallas paduvihma ning korra tekkis isegi kahtlus, et selleks korraks on laager läbi. Õnneks oli kogu me seltskond täis optimiste ja kui päike vaikselt suurte pilvede vahelt välja hakkas piiluma, panime märjad kalipsod uuesti selga (kes surfab, see teab, kui ebameeldiv see on).

Hea meel on kõikide tulevaste surfarite üle, edusamme tegid kõik, aga igaüks õpib oma tempoga ja tüdrukud olid rahul sellega, et lohe käsitlemise selgeks said.

Poisid nõudsid lauda ja selle nad ka said. Kõiki neid katsetusi veel päris sõitmiseks nimetada ei tahaks, aga oli üks andekas, kes päeva lõpuks vähemalt saja meetrise triibuga kaldasse sõitis. Palju õnne, Pavel!

Paveli esimene sõit lohega