Ashtanga õpetaja koolitus Londonis 2

Kui sa seda blogi loed, siis tõenäoliselt sa juba tead, mis Ashtanga on, aga kui ei, siis Ashtanga on joogastiil, kus õpetaja õpetab küll harjutused selgeks, aga edaspidi läheb õpilane joogasaali enamasti varahommikul (näiteks 6.00-8.30), et teha seal „oma harjutust“, õpetaja on seal ainult selleks, et asanaid (asendeid) korrigeerida. Aga see korrigeerimine on nii mõnus, sest seda tehakse sellises suunas, et energiad hakkavad kehas liikuma. Seda võiks isegi võrrelda Tai massaažiga.

 Õpetajatel on kõigil oma stiil, mõni peaaegu ei puutugi sind ja mõni voldib sõna otseses mõttes su kokku. Alati saab õpetajale muidugi öelda, et sa ei taha füüsilist kokkupuudet, aga see on siis minu meelest  a la ma lähen massaaži ja massöör lihtsalt räägib, et nüüd me võtame vasaku jala, nüüd parema jne.

Ashtangas on mitu seeriat. Teise seeriani jõuavad suht profid ja sellest edasi  vähesed. Mina olen juba kaheksandat aastat esimese seeria juures ja sellest suvest alates natuke olen „nuusutanud“ teise seeria harjutusi.

Et mida ma siis õppimas käisin, oligi see, kuidas asendeid korrigeerida (i.k adjasting). Väga tähtis on, et õpetaja teab, mida teeb, sest kasu asemel võib oskamatu õpetaja vigastusi tekitada. David Swenson alustaski õpetajate koolitamist sellepärast, et ainsad vigastused, mis tal joogat praktiseerides tekkisid, olid õpetajate tekitatud.

Nagu juba öeldud, see oli kindlasti üks meeldejäävamaid nädalaid mu elus. Seitse pikka päeva (9.00-16.30) täis Ashtanga praktikat. Kolmandal päeval ärgates ei olnud ühtegi kohta kehas, mis poleks valutanud. Neljandal päeval oli keha juba leppinud ja väga mõnus oli jälle praktiseerida. Igal õhtul kui oma Londoni koju jõudsin, olin juba nii elevil, järgmist päeva oodates ja mida lähemale kursuse lõpp jõudis, seda kurvemaks muutusin. Tõesti oli kahju, kui see lõppes.

Tegelikult oli seitse päeva täis joogat mõju kehale ja vaimule kirjeldamatult hea. Mul on juba mitu aastat probleeme unega, ükskõik, mis kell ma iganes magama läksin, ärkasin ikka 5-6 ajal hommikul. See oli juba päris kurnavaks muutunud. Londonis juhtus ime, pidin peaaegu sisse magama, kuigi sealne kell on kaks tundi meie ajast taga.

Nüüd olen juba poolteist nädalat kodus olnud ja Ashtanga mõju kestab, magan ikka veel hommikuti niikaua kui kell äratab ja magaks edasi. Tegelikult pole see niiväga ime, joogat praktiseerides aktiveerib parasümpaatilise närvisüsteemi ja see on see osa närvisüsteemist, mis aitab rahuneda ja lõõgastuda.

David Swenson Ashtanga harrastajatele ei vaja tutvustamist, aga blogi lugejatele selgituseks; David on praktiseerinud joogat üle 50 aasta, ta on pärist USA-st, Texasest, alustas joogaga 13-aastaselt vanema venna eeskujul,  20-aastaselt hakkas ta käima regulaarselt Indias ja praktiseeris seal aastaid Pattabi Joisi  käe all.  David on andnud välja mitmeid Ashtanga teemalisi raamatuid ja isegi praegu 67-aastasena on ta väga heas vormis. Lisaks joogale on ta terve elu  surfanud. Praegu elab ta Havail, surfab ja teeb joogat.

Enne koolituse algust küsis üks naine, kas võib filmida või pilte teha. Davidi kindel vastus oli „EI“. Ma olen nii tänulik selle eest, sest ma olen nutisõltlane ja kindlasti poleks mu fookus olnud kogu koolituse seal, kus ta pidi olema, kui me oleksime  suurema osa ajast üksteist pildistanud ja filminud. Tänapäeva maailmas on niigi vähe kohti, kuhu nutimaailm järgi ei jõua, üks nendest on õnneks Ashtanga jooga saal. Muidugi turunduslikus mõttes on see igale joogaõpetajale pigem halb lahendus, aga samas hea asi turundab end alati ise.

Peale praktilise poole, sain ma  koolituselt  täiesti uue perspektiivi jooga suhtes ja üldse kogu elu suhtes. Et kõike väärtuslikku edasi anda, peaks kirjutama raamatu, püüan siin kokku võtta selle, mis minu jaoks oli kõige olulisem.

Mulle tundub, et kui me siia ilma sünnime, siis me oleme kõik palju paremad inimesed, siis hakkab elu meid muutma (kahjuks mitte paremuse poole) ja lõpuks oleme läbi oma kõikide kogemuste jõudnud jälle tagasi sinna, kus alustasime ja päris vanana, oleme jälle head puhtad inimesed.

Koolituselt võtan siis enda jaoks kaasa sellised mõtted;

1. Ära tee kõike keeruliseks, näiteks, kui sa tahad joogat teha, siis tee seda, sa ei pea selleks õppima enne tundma jooga ajalugu ja filosoofiaid või inimese anatoomiat. Näiteks kui sa õppisid jalgrattaga sõitma, siis sa ei uurinud enne jalgratta leiutamise ajalugu ega jalgratta liikumise põhimõtteid.
2. Ka õpetaja on inimene ja ei peagi kõike teadma, õpeta seda, mida sina hästi oskad ja kui sa midagi ei tea, ole aus, ütle seda.
3. Kõik saavad Ashtangat teha, alakehast halvatud inimesed, pimedad inimesed, ammugi siis inimesed, kes  arvavad, et nad ei paindu. Kõiki harjutusi saab modifitseerida vastavalt vajadusele.
4. Ära viska ühtegi harjutust kavast välja, kui sa ei saa seda mingil põhjusel (nt vigastus) teha, modifitseeri harjutust, näiteks liiguta kasvõi käsi vasakule-paremale ja hinga kaasa.
5. Me ei ole „asanamasinad“, ära jäta mitte midagi elus tegemata sellepärast, et see teeb sul joogaharjutuste sooritamise keerulisemaks. Uju, surfa, matka, mängi palli või tennist! (Mina näiteks lõpetasin kunagi taliujumise seepärast, et mulle tundus, et see tegi mu keha vähem painduvaks).
6. Hingamine on meie elus kõige olulisem asi, ilma selleta elu puuduks. Kas oled kunagi mõelnud, et esimene asi, mis inimene teeb, kui ta sünnib, on sisse hingamine ja viimane, väljahingamine?
7. Kui inimene teeb pühendunult joogat, ei tähenda see ilmtingimata, et tegemist on kena inimesega. (Õnneks üldjuhul siiski tähendab :D)
8. Jooga ei tähenda 25-aastane kaunitar saali ees tantsumuusika saatel võimlemas, sellisel juhul on tegemist fitness treeninguga. Jooga on teadlikkus oma kohalolust, hingamine, asana. Aasanad ei pea ilusad välja nägema, nad peavad aitama energial sinu kehas liikuda.
9. Vananemist ei peaks kartma. See on isegi ilus ja me peaks iga  elatud hetke eest olema tänulikud. Kas me üldse saaksime hetki nautida, kui me teaks et elu on lõpmatu? Mina küll arvan, et just see, et me teame, et elu ei ole lõpmatu, teebki selle väärtuslikuks.
10. Ükskõik, kas sa arvad, et maailm on ümmargune või maailm on kandiline, ära jaura ja vaidle, vaid mine ja tee midagi, et see maailm oleks tänu sinule ilusam paik!

Ma olen väga väga õnnelik, et ma kõik oma hirmud ja kahtlused ületasin ja Londonisse sõitsin. Sain koolituselt kordades rohkem, kui lootsin ja nägin nii palju toredaid huvitavaid inimesi. Ma pole kunagi näinud nii lähedalt, milleks inimkeha võimeline on, üks koolitusel osalenud naine liikus nagu talle gravitatsioon ei mõjuks. Kuigi ma jälgin ja imetlen instargammis paljusid kuulsaid joogaõpetajaid, siis sellist liikumist pole ma mitte kunagi mitte kuskil varem näinud. Hämmastav, ilus ja müstiline.

Joogaõpetaja kursus Londonis

Kui sa mu mõnd sotsiaalmeedi kontot jälgid, siis juba tead kui sügava jälje mulle joogaõpetaja koolitus jättis ja kuidas ma Londonisse armusin.

Suve lõpus olin natuke proovinud Ashtanga jooga teise seeria harjutusi teha ja vaimustusin joogast jälle nii hullult, et broneerisin pikemalt mõtlemata David Swensoni koolituse Londonis.  Miks just David Swenson ja miks just London? Sest ta on Ashtanga jooga elav legend ja ta juhtus Euroopasse tulema just minu puhkuse ajal.  Ahjaa, David on ka kõva surfar, aga sellest ma sain alles Londonis teada. Maksin kohe koolituse eest ja ostsin lennupiletid, seega tagasiteed polnud.

Kui kuupäevad lähenema hakkasid, lootsin isegi salamisi, et jään haigeks, sest ausaltöeldes oli mu elu enne seda koolitust juba nii mõnusalt rutiinne, töö, kool, kodu, joogatunnid ja sellest mugavustsoonist enam välja ujuda ei tahtnudki. Mõtlesin isegi, et miks ma küll oma surfisõpru alt vedasin ja nendega vanasse heasse El Gounasse lohetama ei sõitnud.

Lõpuks kui Lennujaamas olin, tundsin lõpuks jälle seda elevust ja rõõmu, midagi täiesti uut kogeda. Tundsin, et ma elan jälle.

Tegelikult on Londonis väga lihtne orienteeruda ja liigelda. Majutuse broneerisin nii, et vajadusel saaks ka jalgsi koolitusele ja tagasi liigelda. Parim idee, sest ma nautisin neid igahommikusi ja -õhtusi jalutuskäike üle Londoni silla Shardi kvartalisse ja tagasi Bishopsgate`i juurde meeletult. Endale teadmata olin broneerinud majutuse Londoni uuema aja arhitektuuri vaatamisväärsuste lähedusse. Neid klaasist ja terasest hooneid ma ei oska isegi kirjeldada, aga kui sa nende juurde kunagi satud, siis sa tead, mis ma tundsin, see on lihtsalt nii võimas.

Suurimaks lemmikuks sai Renzo Piano kujundatud 95-korruseline pilvelõhkuja Shard, see oli igal õhtul esimene asi, mida ma koolipäeva lõppedes nägin, kui King College`st, mille ruumides koolitus toimus, välja astusin.  Samamoodi on äge jalutada vanade ajalooliste hoonete lähedal, neist lausa õhkub majesteetlikkust. Imestama pani mind algul see, et ükskõik, mis kell ma ei jalutanud, igalpool oli nii palju inimesi nagu oleks kuskil festival toimumas. Tegelikult ju toimuski, festival nimega elu.

Eriti hull oli neljapäeva hommik, kui 8.30 sattusin Londoni silda ületama, reaalselt oli see nagu oleks sattunud täistopitud ühistransporti. Sama oli ka Oxford Streetil (peamine ostutänav Londonis), seal ma väsisin kohe nii ära, et shoppama ma sel reisil ei jõudnudki, aga äge oli lihtsalt natuke aega vaadata seda jõulutuledes hiilgavat tänavat ja shoppamist nautivaid inimesi (jaa, need on ka olemas).  Hiljem googeldasin, Londonis elab ligi 9 miljonit inimest.

Päris hull katsumus on leida söögikohta. Mitte, et neid poleks, vaid lihtsalt neid on mega palju. Pizzad, pastad, aasia toidud, sushi, tänavatoidu kioskid, itaalia restoranid, steakhoused, liibanoni restoranid, cocco-mamad, donutsid, burgerid, veganköögid, pannkoogid, salatibaarid, poke-kausid, nuudlibaarid, õllepubid jne, lõputu söögikohtade valik kõikidel peatänavatel.  Lisaks kõik need tuledes kohad, on inimesi paksult täis. Hinnad söögikohtades ei ole kallimad kui Eestis, kohv isegi võib olla juba odavam, kui Tallinnas. Ma ei ostnud ega näinud kuskil kallimat cappuccinot kui 2,5-3 naela. Kõige kallim söögikord oli 27 naela ja see oli ka Tower Bridge vaatega Itaalia restoranis. Tavaliselt sain ühe söögikorra söödud 5-10 naelaga. Majutuse kohta kahjuks sama ei saa öelda. Londonisse nädalaks reisides, arvesta päris mitme Egiptuse reisi maksumusega, aga edasi juba järgmises postituses, sest kõige ägedam osa ja reisi põhjus, oli ikkagi David Swensoni kursus ja sellest ma tahan eraldi kirjutada, peale seda koolitust, ei ole ma kindlasti enam sama inimene, kes ma olin siis, kui sinna läksin.

Livigno lumelaua tripp

Tegelikult ei pidanud me üldse bussiga Itaaliasse sõitma. Plaan oli Tallinn-Häädeka-Tallinn surfitiimiga mõnepäevane tripp Rootsi teha, aga kuna ainult üks laev liikles ja selle piletid olid kallimad kui lennupiletid Itaaliasse, siis sai ümber otsustada, et läheme lennukiga Itaaliasse, et võtame siis juba snowkite asjad ka kaasa…

Nii me siis 7. veebruari hommikul leidsimegi end Margo bussis Itaalia poole kimamas. Marsruut oli Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Ausria, Shveits, Itaalia. Tegelikult teed olid head ja viimane lõpp ka imelised lumised vaated mägedele.  Üheski piiripunktis meid kordagi kinni ei peetud, nii et pabereid, mida iga riigi kohta täitsime, polnudki vaja.

Kuna me planeerisime reisi väga väikest aega ette, siis majutuse osas suuri valikuvõimalusi polnud, võtsime elamise Livigno keskusest 30 km kaugusel Valdidentros. See on armas väike linn mägede vahel, aga tee Livignost Valdidentrosse on hea autojuhiga 40 minutit, õnneks oligi meil seltskonnas kogenud võidusõitja ja ekstreemne mägitee päris nauditav.

Lohesurfiarmastus sai mul tegelikult alguse lumelauast. Esimesel lumelaua aastal, sõitsin iga jumala nädalavahetus Kuutsemäele, siis õnnestus paar korda päris mäel käia ja edasi avastasin lohe ja Kariibi mere ning lumelaud jäi aastateks keldrisse seisma. Mõned aastad tagasi tõin ta keldrist ära ja viisin Rootsi. No päris jalgrattasõit see pole, paar esimest päeva Rootsis olin nagu saamatuse hunnik, kuidagimoodi sain tagumise kandiga mäest alla, aga kolmandal päeval hakkas juba enam-vähem välja tulema ja lumelaua armastus oligi tagasi. Kindel plaan oli esimesel võimalusel uuesti Alpidesse kihutada, aga siis tuli koroona ja tuli veel mitu aastat Tuhamäega leppida.

Enne reisi olime kuulnud  hirmujutte, et Itaalias inimesed käivad maskidega tänaval, et isegi mäest alla peab sõitma FFP2 respiraatormaskiga ja igapäev küsitakse koroonapassi jne. Tegelikkus oli see, et koroonapassi küsiti vaid korra, mäepiletit ostes ja seda ka ilma dokumendita. Mask pidi ees olema ainult kahe kõige alumisema gondliga üles sõites ja see võis ka olla tavaline riidest mask.

Võib juba arvata, milline elevus oli üle aastate jälle suurel mäel olla. Paanika ka, nagu mul ikka, kartsin, et ma ei saa tõstuki pealt allatulekuga hakkama, et ma eksin ära, et ma ei oska sõita jne. Õnneks Ahto hoidis mul esimesel päeval ilusti kätt, seletas, kuidas tõstukilt maha hüpata ja üldse poisid olid nii kenad ja ootasid mind järgi kui vaja.  Kuigi ma üritasin  tubli olla ja nendega samas tempos püsida, siis peale lõunat ikkagi kukkusin  ja lõin pea ära, et kolm järgmist päeva oli kael valus ja pea paks, peale seda võtsin rahulikumalt, järgmisel päeval sõitsin üksi, et enesekindlus tagasi saada, kolmandal ja neljandal päeval sõitsime Riinaga (kes tuli lennukiga hiljem järgi). Esimesed päevad olid superilmad, päike paistis ja kohvikus oleks võinud bikiinidega istuda. Kolmas ja neljas päev kostitasid meid aga megapakasega, isegi Ahto, kes on pool maailma lumelaual läbi reisinud, ütles, et tema nii külma ilmaga pole mäel olnud. Termomeeter näitas -19 ja lisaks vinge tuul. Neid tõstukeid, kus klaasi ees polnud, tuli sel päeval vältida nagu katku.

Sel päeval puhus tuul lume osadelt nõlvadelt ära, aga me sõitsime päev otsa ühte rada, kes käinud, teab, Carusello 5,4 km pikkust metsarada, see on nii mõnna rada. Aga kuna buss oli meil parklas, siis laskuma pidime teisele poole ja see oli üks päris sürr ettevõtmine. Õnneks Ahto ja Margo olid meile giidideks, sest see jää peal 3000 meetri kõrguselt alla tulek oli korralik ERNA retk, kui korra saigi kandi kuhugi jää taha kinni, siis hetke pärast olin jälle tagumikuga jää peal ja kui mõnes kohas oligi natuke lund, siis seda lendas laua alt nii, et nähtavus oli null, kiirus korralik ja ei saanud ei püsti ei pidama.

Aga alla jõudes oli see mõnus tunne, et TEHTUD!

Kuigi sõita oli nii mõnus, ei saa jätta mainimata, et ka puhata oli nii mõnus. Pole mõnusamat tunnet, kui laud jalast ja kiiver peast võtta ning kohvikusse maha istuda ning päikesekiired näole langemas, Bombardinot (munaliköör viski ja vahukoorega) ja õunastruudlit nautida.

Viimane päev oli Riina juba minema lennanud, Kersti alles õppis sõitma koos oma mehega ja pidin jälle poistele sappa võtma. Kõik oli ilus, kuni Ahto pildistama hakkas, kaamera ees kaob mul enesealalhoiuinstinkt ja loomulikult panin ma sellise uperkuudi, et ise ka aru ei saanud, mispidi ja kuhu lendasin, ja kuhu kindad kadusid :D

Õnneks oli viimane valus kukkumine viimasel päeval tunnike enne mäepileti kehtivuse lõppu ja sain kuidagimoodi jalgade värisedes elusalt alla. Kohe ei saanudki aru, kui valus mu sabakont on, alles kodus kui oma autosse istusin, sain aru, et ees on paar joogavaba nädalat.

Ja nüüd on nii, et kann on ikka nii valus, et istuda ei saa, aga juba unistan uuest reisist mägedesse.

Ahjaa, mis siis lohedest sai? Need sõitsid koju tagasi nii, et isegi kotist välja ei saanud :D

Snowkite downwinder

Nädala keskel oli Pärnusse hea prognoos nädalavahetuseks. Sai plaan tehtud reedel mäele ja nädalavahetus Pärnus snowkite.  Reede hommikuks oli kõik muutunud, tuul reedel, nädalavahetusel vaikus, aga kuna sõradega oli juba mäele minek kokku lepitud, siis tuli mäele minna (tuul 10m/s). Tegelikult oli äge ja õhtuks oli juba natuke parem prognoos Pärnusse ka… vähemalt laupäevaks.  Jäi siis jutt, et läheme ainult üheks päevaks ja õhtuks tagasi.

Kui Pärnusse jõudsime, olid lipud longus ja ühte lohe prooviti mitme mehega üles upitada.  Optimistid nagu me oleme, marssisime ikkagi Kerstiga 12m2 Reachid seljas randa. No pind oli ka kohutav, peamiselt jää ja mõned lumevaalud vahel.  Kui juba tuldud, mõtlesime, et no korra ikka paneme lohe külge ja siis lähme spaasse.  Aga nagu juba öeldud, kellel ei vea armastuses, sellel veab tuulega.  Lohe sain üles, tuul tõusis ja lund hakaks ka sadama.  Algul tiirutasin kalda lähedal,  aga siis kuskil vine sees paistis Kersti punane lohe kilomeetri kaugusel, sõitsin talle järgi ja seal oli pind juba päris mõnusalt lund täis tuisanud ja sai mõnusalt  triibutada.  Kuna olin lubanud ka Margust õpetada, siis südametunnistus seda mõnu kaua nautida ei lubanud ja läksin Margust õpetama.   Margusel läks muidu super hästi, kui välja arvata, et tuul kukkus 3-4m/s…

Niikui  lõpetasime, hakkas tuul jälle puhuma ja sain ise ka veel sõidurõõmu nautida.  Aga õpetades  oli juba külm hakanud ja tuli asjad kokku pakkida. Kuna tingimused läksid aina paremaks, siis kuidagi ei raatsinud Tallinnasse tagasi hakata sõitma, sõitsime hoopis Lottemaale vaatama, kas kannataks  pühapäeval Reiust Pärnusse downwinder teha.  Lund oli seal isegi rohkem, kui Pärnu rannas,  plaani muutus, Rimist hambapasta, shampoon ja uus pesu ning Pärnusse ööbima.

Järgmisel hommikul võtsid Kersti ja Margus mu Bountzi suvilast peale. Tallinnast liitus meiega veel Raido.  Kui Reiu randa jõudsime, oli Raido juba kohal, aga suht õnnetu näoga, puude vahel oli null tuult, varane ärkamine ja pikk autosõit seljataga.  Lohutasime teda, et metsas polegi tuult, peame randa jalutama. Rannas ka väga palju tuult polnud, aga talvel polegi palju tuult vaja, peaasi, et lohe üleval püsib, sellest piisab, et lumelaual liikuda.

Tegime pilte ja pumpasime lohed täis, tuult oli 4-5m/s. Aga lund oli mõnusalt sadanud, niikui esimese triibu tegin, sain aru, et niiiii mõnus. Puutumata puudri peal on kirjeldamatult mõnus sõita, eriti veel ühtlase tuulega.  Kersti ütles, et isegi palju lihtsam kui vees.

Raido ja Kersti tulid ka peagi järgi ja hakkasime Pärnu poole liikuma. Margusega oli kokku lepitud, et tuleb meile Raekülas vastu,  kui keegi peaks tahtma teed juua või autoga teed jätkata või lohe vahetada.

Alguses tegime mõned siksakid, aga mingist hetkest sõitsime väikese allatuult nurgaga paralleelselt kaldaga.  Enne Raeküla läks tuul ka väga mõnusaks, 7-10m/s. Raekülas tegime väikese peatuse, veendusime, et kõigil on kõik ok ja võtsime suuna Pärnusse.

No luks oli, nähtavaus oli lumetuisus küll veidi kehv, aga puuder ja ühtlane tuul kaalusid selle täiega üles. Pärnusse jõudsime täpselt õigel ajal, tuul hakaks kukkuma ja lumi läks sulaks.

Väga lahe downwinder oli,  kõik olid õnnelikud ja lõpuks avastasime kõik, et oleks võinud pikem olla. (12km). Järgmine kord üritame  (kui tuleb nii soodsaid tingimusi) Häädekalt Pärnusse sõita.

Lumesurf

Aastaid oodatud talv on lõpuks ka Tallinnasse jõudnud.  See on tõesti luksus,  aknast viimastel päevadel välja vaadates, tunnen päriselt elevust ja õnnetunnet  nagu väike laps.

Kokku olen  sel talvel juba saanud neli päeva lumesurfi ja 30km murdmaasuusaradu nautida , võiks öelda, et vist samapalju kui eelmise viie talvega kokku.

Üle aastate jälle lumelaua ja lohega liikuma saada, nõudis harjumist.  Aga tunnike lumel  ja varsti oli tunne  sama äge nagu vees, eriti äge on see veel, kui laua alt puuderlund viskab. Täna juba mõnes kohas  viskaski.

Kui keegi veel ei tea, mis see lumesurf on, siis see on lohesurf lumel ja liikuma saab lohe ja laua või suuskade abil.  Hüpata ja trikke teha saab ka, samamoodi nagu vees.  Lohesurfi õpingutega  on täiesti mõistlik alustada lumel, sest peale seda, kui lohe lennutamine  selgeks tehtud, saab lumel lauaga liikuma väiksema vaevaga, kui vees.

Aga kus siis sõita saab? Suur lage lumine väli, kus allatuult pole elektriliine ega muid ohtlikke takistusi, sobivad nii suured põllumaad (veendu, et sa ei riku kellegi vilja) kui ka suured korralikult jäätunud ja lumega kaetud järved. Tallinna lähistel head kohad on Jüris, Jõelähtmel, Maardu järv, Harku järv.

Ajaaa, üks väga mõnus eelis on lumel surfamisel veel surfamise ees. Kalipso selga panemine ja ära võtmine on vähemalt minu jaoks tuulise ning külma ilmaga kõige ebameeldivam osa lohetamises.  Lumesurfis tuled  kodust välja mäeriietega, pumpad lohe täis ja lähed sõitma. Pärast ei pea külma pärast kohe koju ka kiirustama, saad teiste surfaritega teed juua ja lobiseda ja nalja visata. Tänases olukorras, on see eriti luks, et kuskilgi kellegiga ohutult suhelda saab.

Nii, et kui veel ei oska, tasub lumelaud välja otsida ja end lumesurfi koolitusele  kirja panna. Lumelauaga sõitmise kogemus ei ole vajalik, aga tuleb kasuks küll.

Kolm tuulist päev Pärnus/North Reach

Kolm tuulist päeva Pärnus/ North Reach

Esmaspäeval oli tuult 5-7m/s ja Erkki pakkus  13m2 Reach lohe. Mulle pole kunagi suured lohed meeldinud, aga kui juba Pärnus olin, siis tagasi ka ju ei hakanud sõitma.  See lohe oli meeldiv üllatus, isegi mõned hüpped tegin.

Teisipäev oli puhas luksus. Kõigepealt õpetasin Kerstit 12m2 North Reachiga. Tegi ilusad pikad triibud ja kui pärast kommentaari küsisin, siis ütles õnneliku ilmega, et veest tuleb nii lihtsalt välja.

Ilm oli fantastiline, tuul puhus 6-10m/s ja õhk oli soe. Vesi ka veel 10 kraadi ringis. Ja lohe, täiesti super, ma ei mäleta, et ma kunagi oleks 12m2 lohega tahtnud vees tundide viisi olla,  Reach on nii kerge ja kiire lohe, et ma ei saanud arugi, kuhu aeg lendas ja pidin veest välja minema, sest kohustused Tallinnas ootasid. 

Teisipäevane elamus oli nii luks, et  juba samal õhtul hakkasin otsima, kes minuga kolmapäeval ka Pärnusse tuleks. Aga päevad ei ole vennad, kuigi prognoos oli  parem kui eelmiseks päevaks ja kogenud sõitja jälgedes, võtsin ise ka entusiastlikult  9m2 lohe, siis nuh sõita sai, aga see sess ei saanud teisipäevasele ligilähedalegi. Vähemalt päike paistis, harjutasin väikeseid luupe ja kokkuvõttes oli äge, lisaks sain vana lubaduse ka täita, Aivol oli oktoobri alguses suur juubel ja kuna ma peole minna ei saanud, siis lubasin ta kohvikusse viia, #tehtud!

Nüüd ei jõua järgmist tuult ära oodata, järgmine kord võtaks õige suurusega lohe…

https://www.facebook.com/northkiteboarding/videos/364107678178659