Tarifa päevikud

Tarifale jõudsime 17.aprillil pimeda hakul. Majaomanikuga olin eelnevalt kokku leppinud, et kui Tarifale jõuame, helistan. Enne kui kõne tegin, käisime söömas ning teele asusime kottpimedas, majahoidja Manolo jeepi sabas. Olin küll hoiatatud, et tee meie mägimajja on kehv, aga tegelikkus võttis põlved nõrgaks. Kitsas tee lookles mägede vahel, vasakul haigutasid 100-150 m järsakud. Pimedas oli see üsna kohutav… Kui tee peal veisekari pulliga poleks jalutanud, oleksin tõenäoliselt autost välja hüpanud.

Kohale jõudes olime pikast päevast väsinud ja paradiisi avastasime alles hommikul. Maja asus pankrannikul, all laius Gibraltari väin ja maja taga suured mäed. Üle vee paistis mägine Maroko, mis jäi vaid 14,4 km kaugusele.  Kuigi esimesel õhtul tundus, et oleme maailmast ära lõigatud, siis edaspidi käis aktiivne elu nii maal kui merel.

Esimestel päevadel oli laine nii suur, et peksis vastu suuri kivirahnusid ja tundus võimatu, et selles rannas keegi vette saaks minna. Hiljem kui tuul suunda muutis, oli kalda lähedal merel näha nii väikeseid kaluripaate kui rannas krevette püüdvaid poisikesi.

Iga päev saime terrassilt jälgida Maroko ja Tarifa vahel traalivaid suuri kaubalaevu, purjekaid ja õhtuti tuledes säravaid kruiisilaevu ning aegajalt tiirutas kalda lähedal piirivalvepaat.

Mägedes kohtasime matkajaid, jalgrattureid, lehmakarjuseid, loodusfotograafe.

Käisin viimati Tarifal 9 aastat tagasi ja olles vahepeal mitmeid erinevaid surfimekasid külastanud, võin julgelt öelda, et kõige surfilikum koht maailmas on ikka veel Tarifa.  Tarifal puhub kaks tuulesuunda, Poniente merelt ja Levante mägedest. Poniente on ühtlasem ja vaiksem, aga toob kaasa suured lained. Levante on esimestel päevadel üsna rahulik, aga mida kauem puhub, seda tugevamaks muutub ja lõpuks kisub päris tormiks. Algaja jaoks on Levante kindlasti liiga puhanguline tuul.

Esimesel päeval lubas prognoos meile korralikku Levantet ja kuna reisiseltskonnas oli rohkem algajaid kui kogenud sõitjaid, tegime plaani sõita Canos de Mecasse, kus puhub oluliselt vähem kui Tarifal.

Canos de Meca on täpselt samasugune nagu 9 aastat tagasi, armas väike rand vana majaka ja Las Dunase rannakohvikuga.  Ilm oli fantasiline, päike paistis, vesi oli erksinine, lained mõnusad pehmed ja tuul ühtlane.

Teine päev meid niimoodi ei hellitanud, terve päeva sadas paduvihma, korra vaatasime Tarifa randa, kuigi seal paistis ka üksikuid lohesid,  sõitma meid need ei ahvatlenud. Kolasime veidi poodides ja kohvikutes ning läksime koju kala sööma ja veini jooma. Siinkohal tänud krevetikokk Mikule ja salatikokk Kairile!

Kolmas hommik oli tuuletu, päeva peale siiski tuul  tõusis ja hakkajamad tüdrukud said Valdevaquerose rannas suurte lainetega rinda pista. Meeste jaoks jäi tuult siiski väheks ja otsustasime kõik koos Los Lancese flätile vaadata. Kuna eelmisel päeval oli palju vihma sadanud, oli laguun üsna suur ja ruumi sõitmiseks jagus kõigile.

Neljanda päeva pühendasime kultuurile. Külastasime ajaloolist Sevilla linna. Linn oli tõesti vinge, käisime keskajal ehitatud katedraalis ja La Giralda tornis,  kust kogu linn  kätte paistis. Osa Sevilla elust tunduski katustele paigutatud, suure objektiiviga õnnestus näha lisaks basseinidele ja kohvikutele isegi üht sevillalast mullivanni mõnusid nautimas.

Reedel jalutasime imeilusas Tarifa vanalinnas ja pärast Tarifa rannas. Leidsime armsa surfiklubi, kus renditi surfilaudu ja pakuti surfikoolitust. Õnnekas, Liisi ja Kairi polnud varem lainelauaga kokku puutunud ning võtsid koolituse. Mina, Merja ja Margus rentisime surfilauad ja hullasime nendega vees. Pärast mängisime surfiklubis tennist ja võtsime päikest. Kella nelja paiku tekkis  briisituul ja saime paar tunnikest lohedega sõita.

Laupäeval hakkas tuul juba hommikul end ilmutama. Et elu põnevamaks teha, saatsime  Merja, Õnneka ja Liisi downwinderile Los Lancese rannast Tarifa randa, kuhu neile ise bussiga vastu sõitsime. Tsikkide jaoks olid see esimene downwinder ja kuna laine oli  üsna suur, siis päris äge elamus.

Pühapäeval saatsime osa seltskonnast koju ja ise kolasime Tarifa kindluses ning surfiriiete laadal. Shoppamise koha pealt on Tarifa minu jaoks paradiis. Kui Eestis võtan riiete ostmist kui tüütut kohustust, siis siin on täpselt minu maailm, nii palju surfiriiete poode, kui siin, ei ole üheski maailma linnas. Need ilusad värvilised päevikad, saapad, boho-stiilis kotid, pluusid, kleidid lihtsalt tahavad minuga koos proovikabiinidesse saada ja sealt uude koju :)

Esmaspäeval ja teisipäeva puhus Levante, ilm oli jälle superluks. Käisime vaatamas ka Palmoneses, aga seekord oli suund perfektne hoopis Valdevaquerose ranna jaoks. Esmaspäeval küll veidi rapsiv, aga teisipäev oli üks nendest päevadest, kus lihtsalt ei saagi küllalt.  Levante, päike, erksinine vesi, Tangana rannabaar,  kõhulihastega päevitunud lokkis juustega surfarid, wolswageni hipibussid, kõik see teeb Valdevaquerose rannast planeedi kõige ägedama ranna.

Kolmapäeval ja neljapäeval oli Poniente tagasi, ilm pilves ja õhk jahedam. Tuult oli täpselt niipalju, et võiks öelda, elamiseks vähe, suremiseks palju. Algajate jaoks siiski perfektne, sest värvilisi lohesid jätkus kilomeetrite peale.

Reedel puhus küll Levante, aga kuna Helena ja Mikk pidid õhtul ära sõitma ja pakkimisega oleks keeruliseks läinud, otsustastasime koju jääda. Tegime Helenaga hoopis mägimatka surfikodu ümbruses. Pankrannik, orud, mäed, lillemeri, linnulaul, merekohin ja lõhnavad metsatukad, vanad kaevikud, Tarifa muuli juurest paistvad üksikud lohed, võib meie matka kokku võtta. Veisekarja vastu tundsime väiket aukartust ja kui matkarajal neid eemalt silmasime, siis vahetasime matkaraja autotee vastu ja vastupidi.

Laupäeval käisime Marguse ja Merjaga maailma kõige ilusamas kohas, Tarifa düünide otsas. Enne kui seal väga chilli päeva veetsime, sõitsime düünide vahelise tee lõppu ja avastasime imelised privaatsed rannakesed mereroheliste looduslike basseinide ja üksikute alasti päevitajatega.

Düünide otsa paistab Maroko, Tarifa ja Valdevaqueros. Puhus vaikne briisituul ja mingi seltskond üritas düünides surfikolitust teha. Hiljem instagramist saime teada, et üks optimistidest oli Gisela Pulido, hmm…. päris äge oleks lohesurfikoolitus 10-kordselt maailmameistrilt võtta.

Teine seltskond suitsetas kanepit ja üritas paraplaanile tuule alla saada, ka tulutult :D

Seda sagimist pealt vaadates, tekkis endalgi tahtmine midagi teha. Liivadüünid ahvatlesid mäe otsast lauaga alla lasta, aga kuna meil mingit kogemust sellega polnud, siis algul tundus mõte liiga kreisi. Margus, kes on kõva lumelaudur, oli siiski nõus proovima. Kuna ta jalaluud terveks jäid, siis otsustasime Merjaga talle mitte alla jääda ja lasime samuti mäest alla. Liiva just ei lennanud, aga äge oli sellegipoolest.

Kaalusime mõtet düünides ka öö veeta, aga kuna olime õhukeselt riides ja magamiskotte meil kaasas polnud, siis see seiklus jäägu järgmiseks Tarifa reisiks.

Pühapäev, meie reisi viimane päev, pani reisile ilusa punkti Canos de Mecas. Surfasime seal nii kaua, et pagasisse pidime märjad kalipsod pistma.

Koduteele asusime esmaspäeval koos päikesetõusuga. Meri oli tormine ja päikesevalgus nii lummav, et sain aru küll, Tarifa ootab meid tagasi :)

Reisiseltskonda tuleb ka siinkohal tänada, iga kell läheks nendega kasvõi luurele :)

Rohkem pilte SIIN

Vabariigi aastapäev lohesurfarite moodi

Jaanuaris ootamatult maha sadanud lumi kadus sama kiiresti kui ilmus. Veebruari algus oli üsna trööstitu, sadas vihma ja lörtsi vaheldumisi ja hakkasime Õnnekaga juba haalaritest unistama, et vette minna.
Poolteist nädalat tagasi hakkas lõpuks uuesti külmetama ja lumekaardi järgi tundus, et lund on piisavalt ainult Ida-Virumaal. Seepärast võtsime eelmisel nädalavahetusel Õnneka ja Markoga plaani Haljalasse lumele surfama minna. Mõtlesime igaksjuhuks ka vana hea Jüri põllu üle vaadata ja meie suureks imestuseks oli Jüris lund piisavalt, et parempoolsel põllul (vasakul oli talivili ja sellele ei saa enne minna kui vili lumega nii kaetud, et lauaga seda ei kahjusta) sõita.
Paar järgnevat päeva sadas lakkamatult lund ja Vabariigi aastapäeva tähistasime juba vasakpoolsel hiiglaslikul põllul. Tingimused olid parimad, mida lumesurfilt oodata, all koorik ja peal puuderlumi, suur lai põld ja sõitjad sai ka ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kui ma seni olen lumesurfi ikka veidi viletsamaks alternatiiviks vees surfamisele pidanud, siis seekord oli küll tunne fantastiline, lumi sahises laua all, päike piilus pilvede vahelt ja värvilised lohed lendasid taevas, luksus ruudus…
N, R ja P olid jälle lumesurfi päevad. Sai kaks tubli noormeest sõitma õpetatud ja ise ka korralikult nautida. Nüüd ei tahagi enam, et talv ära lõppeks :D

Säleni lumesurfilaager

Seekord ootasin blogipostitusega veidi kauem kui tavaliselt, selleks et reisimuljed saaksid veidi lahtuda ja ma ei peaks kõike jälle ülevoolavalt kirjeldama, sest olgem ausad emotsioonid olid ikka väga laes sellest talvevõlumaast – Sälenist.
Alati ei pea ekstreemseid elamusi üle ookeani otsima sõitma, piisab kui ületada Baltimeri.
Ausaltöeldes ei olnud ma varem Sälenist midagi kuulnud ja ei osanud seetõttu ka midagi oodata. Pakkisin lohed, lumelaua ja murdmaasuusad ning sõitsin spordilaagrisse. Stockholmi ilm ei erinenud Tallinna omast, väike härmatis oli küll maas, aga lund mitte kuskil. Rootsi pealinnast Sälenisse on ca 400 km, aga teed on head ja paari kohvipeatusega ei tundu tee üldse nii pikk. Mora kandis hakkas kohale jõudma, milleks me Rootsi tulime. Muinasjutumajakesed olid mattunud hangedesse ja suusahüppetorn säras kilomeetrite kaugusele.
Kohale jõudes tervitas meid karge talv kogu oma kauniduses. Kärsitud nagu me lohesurfarid kord juba oleme, tahtsime veel samal õhtul avastada paremad spotid lohetamiseks, viskasime reisikotid tuppa, riietusime kiiresti talveriietesse ja juba leidsime end lähimas suusakeskuses. Olgem ausad, pea puusani lumes sumbates kaugele me ei jõudnud ja mingil ajal hakkas tunduma, et rajatraktor jälitab meid. Margusel tekkis isegi mingi visioon õudusfilmi stsenaariumist, kus ilma juhita rajatraktor pimeduses turiste taga ajab.
Esimene päev oli algul paljulubav, tuul puhus kenasti. Ostsime mäepiletid ja sõitsime platoosid otsima. Pettumus oli algul suur, nähtavus üleval oli null ja mägi üsna jäine. Õnneks on Sälenis neli erinevat mäekeskust ja 2+2 omavahel ühendatud. Sõitsime vaheldumisi ankrute ja tõstukitega teise keskusesse. Pilt seal oli juba nauditav. Palju erinevaid laskumisi ja rajad kenasti lumised. Vahepeal hakkas kuskilt päike piiluma ja tõstukitelt oli näha ka lagedaid välju, mis lohetamiseks sobivad. Sel päeval me siiski väga tugeva tuule ja halva nähtavuse tõttu lohetama ei läinud. Lõpetasime heade emotsioonidega mäel. Eriti meeldis, et kõikide suuremate liftide all või üleval on mõnusad kohvikud puhkamiseks ja keha kinnitamiseks.
Teise ja kolmanda päeva veetsime lohetades. Pildid mällu nendest päevadest jäävad kindlasi pikaks ajaks. Suured laiad lagedad valged platood, päike taevas säramas ja ainult mõned üksikud värvilised lohed. Tipus kuuma teed juues vaatasin neid lõputuid lumiseid välju ja mõtlesin, millega selle ilu küll oled ära olen teeninud…
Neljas ja viies päev möödusid jälle lumelaual. Neljandal päeval nappis tuult lohe jaoks ja viiendal oli taaskord lumetorm.
Meie seltskonnas oli üks murdmaahunt, kes kavatseb osa võtta Vaasalopetist. Vaasalopeti start antakse muide Sälenis. Ka temal oli ainult kiidusõnu radade kohta. Lisaks väga hästi hooldatud radadele, avanesid suusaradelt maalilised vaated. Natuke on isegi kahju, et omal murdmaasuusad seekord kotist välja võtmata jäid, aga olgem ausad, koormus oli nendetagi nii suur, et igal õhtul vajusime voodisse juba 22 paiku.
Spordilaager Sälenis oli võrratu ja siinkohal veel suured suured tänud reisiidee autorile Merjale!

Starkites Snowkite Camp/ lumesurf algajaile

Selle aasta eimese Snowkite Campi võib õnnestunuks lugeda.  Esimene päev oli teooriapäev, kogunesime Kakumäe rannas, jõime hommikukohvi ja rääkisime pikalt laialt lohesurfi teooriast üldse,  tuuleaknast, lohe ohutult lendu viimisest, lohede ja laudade valikust ja kõigest muust, mida üks lohesurfar teadma peab.  Praktilise osana pumpasid laagrilised lohed täis ja kinnitasid liinid ning otsisid õige koha tuuleaknas lohe ohutuks lendu viimiseks.  Tegelikult oli esimese päeva plaanis ka õppelohede lennutamine, aga kuna Tuulevana vedas alt, siis lõpetasime esimese laagripäeva peale lõunasööki.

Teisel päeval oli Tuulevana palju lahkem. Algul kogunesime lumisel põllul ja lennutasime õppelohesid, aga kuna tuult suurte lohede lennutamiseks jäi väheks, siis otsustasime mere äärde tagasi kolida ja see oli väga hea otsus. Kui Kakumäel autost välja astusin, oli hea, et müts peast ära ei lennanud.

Kiiresti randa ja eelmise päeva tuuletus oli ainult kasuks,  algajad laagrilised said kiiresti lohed täis pumbatud ja liinid külge ning juba need lohed lendasid. Nalja sai palju, sest nagu ikka, on kõrvalt vaadates see lohe lennutamine väga lihtne, tegelikkuses aga hoopis midagi muud. Nii olid ka meie tublid õpilased üsna üllatunud kui lohe ootamatult nad lumele kõhuli tõmbas. Õnneks jäid ninad terveks ja üsna kiiresti tuli ka lohetunnetus kätte. Kui lohe lennutamine käpas oli, siis võtsime lumelauad appi ja läkski sõiduks. Kõik olid nii tublid ja lõpetasime alles siis, kui oli juba liiga pime, et lohe ohutult lennutada.

Selle laagri seltskonnaga läheks iga kell ka luurele. Suured tänud osalejatele!

El Gouna Surfitrip

Mida rohkem Punase mere ääres käia, seda armsamaks see saab. Seekord oli tuult isegi vähem kui varasematel aastatel, aga reis ikka äärmiselt meeldejääv ja elamusterohke.

Alustaks seekord hoopis delfiinidest. Eelmisel aastal õnnestus neid snorgeldamistripil korra vilksamisi näha, aga sel aastal ujusid poisid nendega koos mitu pikka minutit.  Isegi neid nii lähedalt näha, oli lummav, oskan vaid ette kujutada, mida poisid tundsid delfiine peaaegu puudutades. Loodetavasti tuleb veel selliseid võimalusi, sest tegelikult arvasin mina, nagu ka teised naised paadis, et delfiinid meid küll lähedalt näha ei soovi ja nii me pidimegi laevatekilt vaatama, kuidas teised lõbutsevad… 

Veealune maailm ise on ka maagiline, snorgeldades kaotad ajataju ja lihtsalt naudid olemist.

Red Sea Zone pakub ikka mõnusat vaba äraolemist.  Rannatoolid ja -varjud on paigas, kokk on õppinud paremini süüa tegema, rannapoisid on valmis lohesid üles ja alla aitama. Less is more nagu öeldakse, ei mingit liigset luksust, aga millestki ei ole ka puudu.

Sõita sai seekord igasuguste tuultega ja kasutust leidsid nii 7m2, 9m2 kui ka 12m2 lohe.  Tuletasin oma vanad trikid  meelde ja õppisin isegi ühe uue, seega nautisin vees olemist väga.

Hea meel on oma õpilaste üle. Peaaegu kõik, kes reisil olid, teevad juba lohega hüppeid ja kes veel ei tee, see vähemalt plaanib.

Kuna Egiptuses loojub päike sügisel juba 17.30, siis mõistlik on ärgata koos päikesega. Kui see algul tundub täiesti ebareaalne, et puhkusel nii vara ärgata, siis hiljem hakkad seda nautima. Mõned korrad jõudsime isegi randa enne seda kui päike tõusis. Vaatepilt oli seda väärt. Päikesetervitus rannaliival tõusva päikese all, on samuti elamus, mis paitab hinge veel pikalt. Üldse pean vist hakkama oma südant jagama kahe armastuse vahel, lohesurf ja jooga…

Nüüd oleme tagasi ja kuigi lõpuks on tuul ka siia jõudnud ja surfarid hullavad sügistormis, siis ikkagi esimese asjana hakkasin planeerima kevadist surfireisi.  Eesti rannad näevad mind kevadel või siis ikkagi… nädalavahetusel.

Ilusate fotode autor on Marko Rebane ja rohkem fotosid näeb siit ja siit.

Pärnu Speed 61,8 km/h

Surfihooaeg on sel aastal  paigast ära. Suvel puhus kui põrguline, september ja oktoober seevastu olid tuuletud. Nii saingi kiirust sel aastal vaid mõned üksikud korrad sõita ja parimaks tulemuseks jäi 61,8km/h. Lootsin küll paremat aega, aga kuna võistlemas naisi piisavalt ei olnud, et neile omaette arvestust pidada, siis ei olnud motivatsiooni ka pingutada. Oma parima tulemuse sõitsin 2.oktoobril tuulega 10-13 m/s Pärnus Raekülas. Ilm oli täiesti fantastiline, päike paistis ja sooja oli 17 kraadi.

Igal halval on ka oma hea, kuna tuult ei olnud, leidsin mõnusa alternatiivse tegevuse, Ashtanga jooga. Tänaseks olen sellega 2,5 kuud tegelenud ja täiesti lummatud :)

Eesti Meistrivõistlused

Võistlustega on sel hooajal kuidagi eriti hästi läinud. Tuul on olnud perfektne ja tulemused ka üsna head.

Õnneks alustasin veehooaega aprilli algul. Koolituste tegemise jaoks olid ilmad veel liiga külmad, sõitmiseks aga suurepärased ning sain ise terve kuu rahulikult trenni teha.

Maist alates on olnud palju lohesurfi õpilasi ja enamus tuuliseid ilmu on läinud koolitusteks. Õnneks on endale jäänud need kõige tormisemad.

Sel nädalavahetusel toimus siis lõpuks ka kauaoodatud TT Race Pärnus. Võistluspäeva hommikul oli vastalanud septembri kõige masendavam ilm, vihma sadas ja soojakraade oli napilt 10. Kahetsesin, et end üldse kirja panin, aga jonniga viisime asjad autosse ja asusime Markoga Pärnu poole teele. Marko kahetses kindlasti veel rohkem, sest eelmisel õhtul visatud nali selle üle, kuidas ta saab kõikide lohenaiste lohesid vihmas üles-alla aidata, hakkas tõelisuseks kiskuma…

Pärnusse jõudes, tervitas meid aga mõnus 8-9 m/s tuul ja päike. Kiprite koosolekul olin üsna närviline, sest see oli alles teine meistrivõistlus mu lohesurfi ajaloos ja kartsin stardis ning lohe valikul eksida. Lisaks olid vastasteks tublid lohetsikid, kes juba mitmeid aastaid järjest poodiumikohti võitnud.

Kui ma kõigil võistlustel enne starti meeletult pabistan ja närvitsen, siis kohe kui stardilipp on üles tõmmatud, unustan kõik eelneva, keskendun lihtsalt sõidule ja pingutusele. Nii seegi kord. Planeeritud oli kuus sõitu ja igal neist kaks ringi. Esimese ringi järel olin endalegi üllatuslikult naistest esimene ja tekkis lootus esimene sõit võita, mõtlesin ainult sellele, et ülimalt lahe oleks vähemalt üks sõit võita. Võitsingi, teisel sõidul läks Kerli juhtima, aga kukutas õnnetult lohe vette ja mul õnnestus jälle võita, see juba andis jõudu juurde veelgi rohkem pingutada. Nii võitsin kokku neli sõitu, mis jäid ka viimasteks, sest algul kukkus tuul üldse ära ja siis kiskus tormiks ning võistlus lõpetati.

Uskumatu,aga nüüd olengi TT Race Eesti Meister lohesurfis. Kindlasti on suur osa selles võidus mu suurepärasel lohel (Starkites Taina 9m2) ning laual (Su-2) ja veelgi suurem osa mu kannatlikul treenerihärral Marko Rebasel, tänud!

Surfitrip Uhtju saarele

 Selle suve seni kõige vingem üritus on nüüd seljataga. Emotsioonid on nii laes, et raske on neid sõnadesse panna, aga ma teen seda.
Kohtumispaik oli Eisma küla, vastavatud Kalaranna puhkemaja. Olime esimesed külastajad. Kuna reedel oli Tallinnas asjatoimetusi, siis kohale jõudsin õhtuhämaruses. Marko ja Taavi olid selleks ajaks sauna soojaks kütnud ja grillile tule alla pannud. Tänud!
See, et käi vähemalt korra aastas, kuskil, kus Sa kunagi varem pole käinud, on tõesti väärt soovitus ja seekord taipasin eriti hästi, et see paik ei pea olema kuskil üle ookeani, meie armas väike Eesti võib hingematvalt ilusaid vaateid pakkuda. Kohe kui Haljalast väikese tee peale sattusin, olin kui muinasjutus, kitsad käänulised teed ja kaunilt restaureeritud vanad talud ning Kandle mõis, millest polnud varem kuulnudki, aga mis oma suurte valgete müüride, keskaegse metallvärava, värvilise purskkaevu ja tiigis värelevate tuledega, oli otsekui filmist. Kui Stanley Kubrick oleks oma „Eyes Wide Shut“i Eestis lavastanud, siis oleks tegevuspaik võinud olla see mõis.
Kalaranna puhkemaja  asub otse mererannas, maaliline vaade avaneb tubadest, katusega terassilt ja saunamajast. Tänu selgele ilmale saime nautida nii päikeseloojangut kui ka päikesetõusu, langevaid tähti ja nii uskumatu kui see ka ei kõla, virmalisi.
Kalaranna perenaine ja peremees on nii fantastilised inimesed, et seda on võimatu siin sõnadesse panna, seda tuleb minna ja ise kogeda, kes seal korra puhkamas käib, saab aru, millest ma räägin.
Kuna esimesel õhtul läks pidu pikemaks kui algul plaanitud, siis merele jõudsime alles keskpäevaks. Kuna laine oli väikeste paatide jaoks üsna suur, siis trip Eismalt Uhtjule kulges tüdrukute jaoks üsna ekstreemseks. Õnne-Lis isegi kahetses, et kellegil rummi kaasas polnud, Helen lihtsalt kilkas iga suurema lainega kohtudes.
Kõigepealt külastasime väiksemat Uhtju saart, kes Secol käinud, siis see saar on suuruselt ja kujult üsna sarnane Secoga.
Kuna tuult jäi lohetamiseks väheseks, siis otsustasime suuremale saarele ümber kolida. Suuremal saarel oli ka puid ja põõsaid ning hüljeste elutegevuse märke. Väga mõnus oli lihtsalt olla, nii ehe ja inimestest puutumata paik, vesi kristallpuhas.
Tagasisõiduks oli tuul täiesti vaibunud ja meri peegelsile, tõmbasime paadi taga wake`i ja võtsime paadis päikest.
Õhtul olime üsna väsinud, väike vein, saun ja öörahu.Tuuleprognoos oli pühapäevaks hea ja hommikusöögi tellisime seekord ikka hommikuks. Hommikusöögid olid rikkalikud; lõhe, kartulivorm tillikastmega, omlett, peekon, puder, helbed, melon, arbuus, munavõi, cappuccino, mahl. Kohvisõltlaste rõõmuks on kohvimasin külaliste kasutuses terve päeva.
Kuna tuul oli tugevam, siis saarele sõit kulges natuke keerulisemates oludes, kui laupäeval, aga kohale me jõudsime ja ootused surfile üksikul saarel, olid suured. Kahjuks hakkas tuul just siis vaibuma, kui lohed täis pumpasime. Kõigepealt proovisid Marko ja Margus saare lõunapoolses flätialas surfata, aga kuna maatuult jäi väheks, siis kolisime kirdeossa, Pavel ja Helen proovisid lainetega võideldes lauale saada, aga laine oli suur ning tuul nõrk ja nad pidid loobuma. Samal ajal oli meie tubli kapten paadi vette ajanud, et vajadusel hädalisi päästa. Proovisin korra ka ise, aga laine jõud oli nii suur, et enne kui stardikaheksa tehtud sain, olin juba kolinal rannaliival tagasi. Kaugele ka ei tahtnud bodydragida, kuna polnud kindel, et lohe üleval seisab ja on seda häbi siis veel vaja, et instruktor ei suuda lohe püsti hoida.
Reelika on alles päris pesamuna, kuigi ta oli vapralt lohe üles riganud, teda me vette ei lubanudki.
Tuulepuudusel polnud meil paremat plaani, kui downwinder Eismale tagasi, 18 km. Mina ja Margus lohedega, ülejäänud paadis.
Esimest korda sain seda otsust kahetseda, kui paar kilomeetrit olime saarelt eemale saanud ja lohe enam üleval ei tahtnud püsida ja abitult kaheksaid tegin, laud juba vee all. Paadid alles sättisid varustust peale ja kuigi vesi oli soe, self-rescue tegemine teoorias selge, ei pakkunud see lootusetule olukorrale leevendust, arvestades, et mandrile on 16 km ja meresügavusest pole isegi aimu.
Eemalt nägin, kuidas Margus pool km eespool samamoodi võitleb, lohe pigem vee kohal kui õhus, kui paadimootori häält hakkasin kuulma, hakkas kergem ja kohe tõusis ka tuul niipalju, et lohe suutis jälle vedama hakata. Kerge see tee ei olnud, pigem seni mu elu raskeim sõit. Aegajalt küsisin endalt, miks ma seda teen… Poolel teel kaotasin laua, abivalmis paadimeeskond tormas kohe appi, ma ise olin kindel, et neil on kopp nii ees, et tahavad mu paati korjata, aga nähes, et nad on seal rohkem indu täis, andis see ka jõudu juurde. Samas, teadmine, et pool teed on veel ees, üldsegi mitte.
Pingutamine tasus vaeva, mingitel hetkedel, kui oli tunne, et nüüd lasen lohe vette, andis Tuulevana veidiveidi tuult ja lohe hakkas vedama. Kui sadam paistma hakkas, tuli ka tuul ja finishisse jõudes sain aru, miks ma seda teen, kõik need maratonid on paras eneseületus ja see eneseületuse tunne on nii kuradi hea!

Suured tänud kõigile, kes suvepäevadest osa võtsid, kapten Helmile, kes oli idee autor, kaptenitele ja kaasaelajatele, kes vapralt saarelt tagasisõitu turvasid, loodetavasti kohtume juba varsti Peipsil!

Aegna maraton

Suvi on olnud nii tuuline, et kirjutamiseks pole üldse aega olnud. Paar nädalat tagasi käisin maratonil. See on surfirahva üks suursündmusi ja toimus juba 28ndat korda. Sel aastal oli rekordarv osalejaid, 167 surfarit. Distants on siis Pirita-Aegna-Pirita.

Lohedega startis kahjuks ainult kolm naist ja sellest on väga kahju, sest tuulesuund ei oleks enam parem saanud olla.

Start anti kõigile korraga ja kuna ma kellegiga lohe kokku ei tahtnud lasta, ootasin rahulikult stardiga, kuni mehed lohedega eest läksid.

Sadamast mööda saamiseks pidin mõned korrad krüssama, aga sealt edasi sain ilusti ühe triibuga Aegna poini. Tagasitulles oli tuul tõusnud ja 12m2 lohe jäi veidi paljuks. Laine oli ka väga suureks läinud, seega võtsin jälle rahulikult, eriti Kuulimuna kandis, sest Misha oli just enne maratoni starti, õudusjutte seal alla haigutavatest ohtudest, rääkinud. See rahulik taktika tasus end täiesti ära. Isegi kui ma kaks korda tasakaalu kaotasin, siis laud jäi jalga ja sain kohe edasi sõita. Ajaks sain täpselt üks tund ja see oli TT lauaga osaljate seas väga hea tulemus. Kuigi mu võistlusnärv on pea olematu ja alati olen enne võistlusi peaaegu, et paanikas, siis pärast finishit on tunne nii hea, et ajab jälle ja jälle ennast ületama. Ootan juba täiega uut

üritust, kus end proovile saaks panna!

Häädemeeste

Pühapäeva hommik oli nutune, aga kuna koolitus oli kokku lepitud, siis tuli vaatamata kesisele prognoosile Pärnu poole hakata sõitma. Kui Tallinna ümbruses pööras tuul paari tunni jooksul loodest kirdesse, siis Pärnus lubas vähemalt pool päeva loodetuult.

Tegelikult kripeldas mul veidi ka Häädemeeste, sest kaarti vaadates, sobis loodetuul pigem sinna kui Kullipesa randa.  Tallinnast pea Läti piiri äärde sõita, aga eriti ahvatlev ei tundunud…

Kullipesas sain koolituse tublile Reelikale tehtud ja poisid said suurte lohedega sõita, kuid kell 16.00 vaibus tuul täiesti. Kuna mitu lohesõpra olid alles Tallinnast kohale jõudnud, siis otsustasime siiski Häädemeestele vaadata. Positiivne uudis on see, et tegelikult on Pärnu linnapiirilt Häädemeestele vaid 32 km.

Kui autod muuseumi juurde parkisime, algas paduvihm, vahetasin juba märja kalipso kuivade riiete vastu ja vihma (ning muidugi ka tuule) vaibudes, jalutasime randa, et näha, milline see Eesti ühe parima lohetsiki Triina kodurand välja näeb.

Peale 700m matka karjamaa ja jõe vahel, leidsime eest kohalikud surfarid, kes rõõmsalt (või siis kahjurõõmsalt :D), teatasid, et jah oli tuul, terve päeva puhus, mõni sõitis isegi 8m2-ga.

Kuna päike hakkas vaikselt pilvede vahelt piiluma, jäime sinna vee korra passima ja mingil hetkel tundsime vaikseid tuulehiile, jäime ootama… Edasi oli nagu surfari unenäos, jalutasime kiiresti autodeni, võtsime asjad, tuul aina tugevnes, kui ma 9m2 lohega vette sain, oli veidi küll vähe, aga kuna ma pole töö tegemise kõrvalt ise eriti sõita saanud, siis igaksjuhuks panin GPS-kiirusemõõtja käele, et äkki…

Nii uskumatu kui see ka pole, tuul muudkui tõusis ja kuigi see oli üks parimaid flätialasid, kus sõitnud olen, kiskus millegipärast mere poole. Kui kõrkjate vahelt merele sain, oli tuult juba nii palju, et sain oma 500m ja ühe miili tulemusi parandada. Mingil ajal olid kõik merel ja nautisid, kes mida parasjagu õppis. Tunnike perfektset tuult, aga siis hakkas taevas mustaks muutuma, vaatasin koguaeg silmanurgast, et kohe-kohe peab välja minema, aga kuna kõik lustisid edasi, siis otsustasin ka mitte esimene olla, kes välja läheb. Karistada me ka saime, 40 min puusani vees “walk of shame”`i, aga õnneks kaalusid positiivsed elamused selle ebaõnnestunud osa kuhjaga üles ja autodeni jalutades, oli kõigil naeratus näol, isegi Kasparil, kes sai lisaks vees matkamisele ka 20min ujuda. Kes teab, võibolla treenib Ironmaniks :D