Pärnu. Häädemeeste. Torm. Armastus
Pärnu. Häädemeeste. Armastus
Surfiklubi uksed on nüüd kevadeni suletud ja mul on aega ise lohetada. Eredamad hetked on Pärnu torm (puhanguti oli tuult 24m/s) ja kaks päeva Häädemeestel. Ma ei tea, kus ma seni olen elanud, paremat spotti Eestis ja võibolla terves maailmas on raske leida.
Pärnu torm oli vinge kogemus, kui inimestel soovitati siseruumides viibida, tuul oli prügikonteinerid pikali lammutanud ja vesi oli surfiklubide uksest sisse tungimas, siis ekstreemsportlastel oli pidu. Kui kohale jõudsime, siis istusin ikka 20 minutit autos ja mõtlesin, kas ma pean seda tegema. Vihma sadas ja meeletult külm tundus see ilm. Linda jalutas kohe Erkki juurde surfiklubisse, aga ma teadsin, et kui ilma kalipsota sinna jalutan, siis ma valin mugavustsoonis istumise ja klaassena taga teiste vaatamise… Panin kalipso selga, jalutasin randa, pumpasin lohe täis ja läksin vette. Adrekas oli viimase piirini viidud. Tuul rapsis 14-22 m/s ja ei saaks öelda, et see väga nauditav oli, aga sõltlane nagu ma olen, naudin ma igasuguseid imelikke asju, üks neist on eneseületus. Sellise tuule ja 7m2 lohega ma varem sõitnud polnud, eriti veel nii, et keegi mul „kätt ei hoidnud“. Mõned korrad proovisin ka hüpata, aga selle jaoks ikka jäi julgusest puudu. Midagi peab ju järgmisteks kordadeks ka jääma… Linda üle võin ka vaid uhkust tunda. Rõõm näha, et mu naisõpilastest saavad vinged surfitsikid!
Eilseks anti samasugune tormihoiatus ja Pärnu poole asusin teele suht suurte kõhklustega. Kuna tuulesuund tundus hästi sobivat Häädemeestele ja veel ahvatles see, et lohe üles laskmiseks on seal rohkem ruumi kui Pärnu rannas. Olime seekord vaid kahekesi, mina ja Riina (üks minu õpilane, kes sel suvel sõitma õppis) ja mulle tundus, et Häädemeeste lai rannaniit on meile kahele lohede üleslaskmiseks ohutum.
Valik oli 100% õnnestunud. Kuigi randa jalutada oli 800m kõva katsumust ja mingil hetkel ulatus vesi üle puusade ja tundus, et edasi saab vaid ujudes. Kui me juba peaaegu kohal olime, siis mul korra küll tekkis mõte, mis saab siis kui ühtegi kuiva kohta pole, kus lohed täis pumbata ja asjad jätta, aga siis nägime kolme lohe vees ja kui nemad said, saame meie ka. Väike lapike maad ulatuski veest välja.
Kuna ma ikka veel oma 15m kõrgust ja 70km/h kiirust jahin, siis pumapsin 9m2 lohe täis. Päike paistis ja tänu sellele ei tundunud tuul ka liiga tugev. Siis aga tuli Kerli veest ja 7m2 lohegi näis üsna keeruline käsitleda, siis muutsin meelt ja pumapsin 7m2 lohe täis. Riina võttis 5m2.
Edasi oli puhas luksus, ma ei tea, kas ma olen ära unustanud, aga minu meelest sellist tugevat, aga samas ühtlast tuult , pole ma kusagil mujal kohanud, kui Sri Lankal korra elus. 15m kõrguseni on ikka veel pikk tee minna, aga ma arvan, et olen nüüd veidi jälle lähemal. 7m2 lohega pole varem nii hästi end tundnud.
Riina on megatubli, sellest tormist ta veel päris jagu ei saanud, aga vähemalt proovis ja iga uus kogemus surfamas on kasulik.
Kuna mul jäi kripeldama 15m kõrgust ja Riinal see, et ta korralikult sõita ei saanud, siis tegime plaani hommikul vara Väänasse minna.
Ärkasin kell 5, Vääna tuul oli 4m/s. Und enam ei tulnud, joogasse ka ei läinud, passisin prognoose ja mõte liikus koguaeg 9m/s, puhangud 11m/s Pärnu poole. Kokku lepitult kirjutasin Riinale kell 7 messengeri. Vääna tuul näitas nüüd puhanguti 20m/s… Õnneks mainis ka Riina Pärnut ja kell 8.30 olime juba linnast väljas Pärnu maanteel.
Täna oli siis see superpäev, kui ma saan sellise emotsiooni, et tahaks jälle ainult ja ainult surfata. Kui ma seal lauaga siledat vett päikesest sillerdaval peegelsiledal veel spreitasin, siis ma sain aru, miks ma juba kaks aastat üksi olen. Tavaliselt inimesed armastavad kedagi, aga mõnikord võib hoopis suur armastus olla midagi. Mõne aja võib, aga kaua ma tõenäoliselt ei suuda oma kirge surfi vastu kellegiga jagada.
Sookolli otsimas
Kas seda suve üldse oligi? Rohkem nagu unenägu. Lohega vette olen umbes täpselt viis korda saanud. No tegelikult mõned korrad rohkem, kui õpetamised ka lugeda. Ja meeletus koguses aerusurfi. Õnneks on vähemalt, mida oodata, sügisesed Koovi tormituuled ja päikesetõusu surf El Gounas.
Õnneks on mul armas sõbranna Riina, kes mu vahetevahel ikka enne septembri teist teisipäeva Stroomi kioskist välja meelitab. Kolmapäeva hilisõhtul käisimegi Riina, Eleri ja Edaga rabas ujumas. Päris müstiline kogemus oli, plaanisime minna päikeseloojangul, aga kuna ilm oli sombune, siis pidime ujuma ööpimeduses. Alasti . Mingi suur elukas ujus seal veel ühes väiksemas järves, aga kahjuks silm ei seletanud pimedas, kas see oli karu või sookoll… Riina teadis, et karud rabas ei käi, seega jääb üle sookoll .
Võiksin küll maal elada ja kuusevõrseid sügavkülma panna, mõtlesin seal laudteel tallates ja tänades mõttes neid inimesi, kes on viitsinud kirjutada projekte, et saada rahastust kilomeetrites laudtee ehitamisele.
Väga mõnus ja puhas tunne oli peale rabajärves suplemist, ei raatsinud pesemagi minna järgmisel hommikul.
Ootan juba järgmist korda. Alati ei peagi surfama, et head emotsiooni saada…
SUP matk Rummu karjääris
Stroomi Surfiklubi uued lauad
Pidin täna Piritale SUP matka minema tegema, aga kliendid hüppasid viimasel minutil alt ja otsustasid hoopis ATV matkale minna. Väga kurvaks see ei teinud, sest mõtlesin juba eile, et hullult tahaks kuskile uude ja huvitavasse kohta SUP lauaga aerutama minna. Viimane kord Soomaal oli nii äge…
Looduses on alati mõnus, isegi siis kui puud on veel raagus, on juba kevadet hästi tunda. Eriti äge on kuskil vaikses kohas väikese seltskonnaga matkata. Muidugi väike vahe on, kas viis või viisteist kraadi sooja väljas, aga sinna ma veel jõuan.
Rummus leidsime üllatavalt kiiresti õige teeotsa ja pärast kümmet minutit hirmu, kas sõidan põhja kinni või mitte, olimegi õiges kohas. Tegelikult me ei oleks teadnud, et oleme õiges kohas, kui seal kaks kena sukeldujat juba ees poleks olnud. Nende käest kuulsimegi, et Rummu karjäär on nurga taga. Ja et vesi on juba ju nii soe…
Alati rõõmus Riina
Elevus oli sees, päikest oli ka loota, kiiresti pumpasime lauad täis, tegime paar insta klõpsu ja läksime vette. Kui ma riideid vahetades avastasin, et kalipso jalaosad veel niisked on, siis tuli välja, et sellest pole midagi, sest Rummu pole Pirita, kus paadisillalt kuiva jalaga lauale ja tagasi saad. Tuul oli üsna tugev ja puhus tagant. Varemeteni sõit oli puhas rõõm. Riina küll mainis, et oi, tagasi on meil raske tulla, aga kuna uusi kohti avastada on alati nii lahe, siis oli mul sellest täitsa ükskõik.
Riina ja killuke päikest värvis vee hetkega roheliseks
Karjäär juba paistis, oodatud päike kahjuks mitte. Sellegipoolest olime vaimustunud ja kuigi piltidelt nii palju nähtud, on ikkagi enda kogemus palju ehedam. Mingil hetkel muutus liiva värv karjääris kuldseks ja vesi selle juures türkiissiniseks. Päike oli välja tulnud. Nautisime seda täiega ja uudistasime varemete vahel SUP laudadel ringi. Me oleme Riinaga mõlemad veevalajad ja mõlemad veehullud. Tõesti, ma ei tunne end kuskil paremini kui vees, olgu see kolm või kolmkümmend kraadi, naudin ikka täiega.
Mina, veel polnud külm
Päikest kahjuks kauaks ei jätkunud ja ma valetaksin, kui ütleks, et meil oli ikka soe. Ei olnud ja tuul ka järgi ei andnud. Põrgulikult külm on see põhjatuul… Tagasisõit oli kõike muud kui mõnus. Kuigi kalipsod on tänapäeval soojad ja kehal tõesti isegi 5 kraadises õhutemperatuuris veel OK, siis käed on ikkagi nõrk lüli. Poole tee peal tekkis korra tunne, et ma lihtsalt ei suuda enam, kätel oli nii neetult külm. Tundus,et ka Riina pani kogu oma energia aerutamisse, sest terve tagasitee vahetasime vaid paar lauset. Kui lõpuks õige kaljunukk paistis, siis oli kergendus suur.
#dontbesofake
Kui veest välja ja lõikava tuule eest orgu peitu sain, siis hakkas veri kätesse tagasi tulema ja see on väljakannatamatult valus. Ilma liialdamata oigasin kõveras, kui kuulsin juba Riina rõõmsat häält, et no kas nii hapu näoga siis võiduka lõpu pilt. See ajas naerma, võtsin end korraks kokku ja juuresolevalt pildilt on näha kui hästi, me naised, oskame oma tundeid näidelda.
Tegelikult on veel praegugi klaviatuuril toksides sõrmeotsad hellad. Võiks küsida, miks seda siis vaja teha on, aga see tunne ja energia, mis veest saab, on seda väärt. Ja ausalt, eelmistel väga nauditavatel SUP matkadel Pirital ja Soomaal oli õhutemperatuur tugevalt üle kümne kraadi.
Ootan juba järgmist korda ja natukene soojemat ilma palun!
Surfihooaja avamine
Surfihooaja avamine vees
Ilmad on juba nii kevadised. Oleme Kaiga terve talve ennast talisuplusega varaseks surfihooajaks ette valmistanud. Esmaspäev tundus täpselt õige päev surfihooaega alustada. Päike paistis, sooja oli 5 kraadi, tuul 10m/s.
Kui Stroomi Surfiklubi juurde jõudsime oli pettumus üsna suur. Vähemalt sada meetrit jäist välja ja enne vett veel jääpank. Ma olin küll optimistlik ja arvasin, et saame hakkama, aga kui mõlemad läbi jää põlvini vette vajusime, siis otsustasime surfihooaja alustamiseks parema ranna otsida.
Kakumäe oli perfektne. Enne sügavat vett oli küll samuti jääpank, aga enne seda madal ja sile vesi. Kui me veel kahekesi seal oleks mõtlema jäänud, kas ja mis, siis õnneks Amper juba tegutses rannal ja see andis kõvasti motivatsiooni. Algul pumpasin 12m2 lohe täis, aga kui selle külge panin, ei saanudki aru, kas olen ise liiga väike või on tuul liiga tugev, igatahes vahetasime 12m2 Banditi 9m2 vastu ja see sobis ideaalselt.
Kai ja Amper nautisid ka jäises vees surfamist näod naerul. Kui nüüd keegi muigab, et mis näod naerul, et külm, siis õige varustusega ei ole külm. Kalipsod ja muu sinna juurde kuuluv läheb iga aastaga aina paremaks. Surfihooaeg vees võib kesta aastaringselt.
Surfihooaja alustamise puhul tegime rannas väikese pikniku, sõime kooki ja jõime teed.
Päike paistis ja vesi sillerdas, natuke vürtsi lisasid jääkamakad, mida tuul ja päike jääpangast lahti murdsid, aga isegi see ei häirinud, sest esimest korda vees on alati nii mõnus! Reisida on äge, aga kõige ägedam kodus surfata. Ootan juba Saaremaa tuuli, et mõneks päevaks sinna põgeneda.
Looduslik antidepressant, talisuplus
Veel üks looduslik antidepressant. Talisuplus
Inna Vladimirskaja
Juba mitu hooaega vaatan kadedalt teiste ägedaid pilte talisuplusest ja isegi –ujumisest, aga ise pole julgenud proovida. Surfata sai viimases El Gouna laagris ka vähe, tagasi tulles ootasid tühi kodu, hallid ilmad, lühikesed päevad, masendus hakkas uksest sisse trügima. Pühapäeval helistasin õele, et teeme ära selle hulluse.
Nõmmele jõudsime, siis minu suureks üllatuseks ja ehmatuseks oli, et me polnud seal ainsad spordikeskuse külastajad. Kuigi maa oli linnas must ja isegi lörtsi sadas, siis Nõmmel oli suusarada avatud ja päris palju rahvast seda nautimas.
Tünnid aurasid basseinide ääres. Ahvatlev oli küll mõelda, et äkki enne tünni ja siis külma vette, aga olin kuskilt kuulnud, et siis ei saa õiget talisupleja tunnet. Vihm, jääkirmetisega kaetud basseinid, pered, kes lastega suusatasid, suurte klaasseintega rahvast täis jõusaal, tundsime end üsna tobedalt. Õnneks on mul õde hea suhtleja, uuris administraatori käest, et kuidas talisuplejad toimetavad Nõmmel. Mees oli väga vastutulelik, näitas, kus saab riideid vahetada, tutvustas, et 1,5 EUR eest saab kuuma dushi all käia ja natuke rohkema raha eest sauna ja tünnisauna. Vähemalt see kohmetus kadus, hirm protsessi enda ees muidugi jäi. Eleril oli juba talisupluse kogemus olemas ja ta oli päris rahulik. Kui me olime end paljaks koorinud ja basseinide poole hakkasime liikuma, märkasime õnneks üht prouat hommikumantliga, kes sirge sammuga basseini poole jalutas. Proua riputas rahulikult, isegi kuninglikult, oma hommikumantli tünnisauna juures asuvasse nagisse ja teatas, et me peame ootama, kuna tema läheb redelist ja tema redelist lahti ei lase… Seisime siis seal, Eleri oli taibanud plätud kaasa võtta, ma paljajalu. Kui proua peale kümneni lugemist välja tuli, siis oli mul juba nii külm, et kui seal poleks nii palju publikut olnud (üks kena naine oli veel saabunud), oleksin jalga lasknud. Aga nüüd tuli vette minna, uhh… Tegelikult polnudki nii hull, kõik kolm naist olid basseini ääres mulle kaasa elamas ja julgustasid rahulikult hingama. Kuus korda hingasin, siis tundsin jalad on krampis ja jooksin sisse. Suured tänud julgustamise eest, Eleri ja teised (nimesid kahjuks ei tea veel)!
Tunne, mis külmas vees suplemisest saab on ülimõnus. Nii mõnus, et ma olen nüüd kaks korda veel käinud. Ühe korra üksi ja teist korda armsa sõbranna Kaiga. Mul on ikka vedanud, et mul on nii lahedad inimesed mu ümber.
Kuigi tunne on super ja tuju on mul juba kolm päeva laes ning masendusest pole jälgegi, siis enne, kui proovid, tee veidi uurimistööd, mõne tervisliku seisukorra puhul see siiski ei sobi.
El Gouna surfireis. Tawila lohesurfi trip.
El Gouna surfireis. Tawila lohesurfi trip.
Tawila saar asub El Gounast ainult 17 km kaugusel ja tingimused lohesurfiks on seal sarnased Brasiilia ja Venetsueela kuulsatele laguunidele. Konstantne maatuul puhub üle kõrbesaare ja vesi seetõttu peegelsile. Värvid nagu Kariibi mere saartel. Iga lohetaja unistus või mis?
Päev algas väga vara, kiire hommikusöök, 6.30 olime juba bussis ja 7.00 startisime sadamast Tawila poole. Paat oli päris ilus ja pakuti korralikku hommikusööki. Kui startisime oli null m/s tuult ja vesi plekk. Alguses olid kõik elevil ja rõõmsad, aga mida tugevamaks tuul ja kõrgemaks laine, seda vähem lobisemist oli kuulda. Umbes poole tee peal olid kõik vaiksed, mõni juba oksendas ja mõni hoidis reelingust kinni ja vaatas otse ette. Mõni magas rahulikult all kajutis. Lobiseda polnud igatahes kellegiga. Ma isegi üllatusin, mul ei hakanud kohe paha ja algul isegi veidi nautisin seda kiikumist suurte lainete vahel. Kui lõpuks saar paistis, siis oli hea meel küll, sest ega see sõit luksus ka polnud.
Saarele, kus juba üks paaditäis lohetajaid surfas, viidi meid väikese kummipaadiga. Eriti meeldiv oli see, et algajate jaoks on saarel oma pisike laguun, keset saart. Kuna mul oli mitu algajat kaasas, siis sain kohe kergemalt hingata ja teadsin, et mul tuleb hea surfipäev. Meid oli kokku ikkagi 13 inimest ja vähemalt pooled neist ei osanud veel ülestuultki sõita, seega ühest kummipaadist poleks piisanud, et neid merelt kokku korjata.
Tuul oli tõesti ühtlane, vesi sile ja värvid maalilised. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen kõige ilusam koht, kus olen surfanud, sest lisaks erinevatele türkiissinistele, paistsid erinevad kõrbevärvid lähedal asuvalt saarelt.
Vahepeal käisin korra vaatamas, kuidas me algajatel läheb. Kõik olid kenasti merel ja tripi organiseerija valvas meid kõiki, nii laguunis sees kui väljas sõitjaid.
Lõunaks kaeti meile saarel väike laud, tegime kiire lõunasöögi ja uuesti kiiresti sõitma, sest päevad on Egiptuses lühikesed ja enne päikeseloojangut pidime sadamas tagasi olema.
Teist korda sõites tuul veidi vaibus ja mingil ajal hakkasin tundma, et süda on paha. Merehaigus vist jõudis kohale… Olime juba mitu tundi sõitnud ja viimase tunni vaatasin kaldal, kuidas kohalikud poisid trikke teevad.
Tagasisõit oli palju meeldivam. Pakuti korralikku lõunasööki, erinevad salatid, krevetid, liha, riis, pasta, kartulid. Süües läks aeg kiiresti ja süda ka enam pahaks kellegil ei läinud.
Väga äge tripp oli, tänud kõigile, kes kaasa tulid ja eriti suured tänud Keitile, kes meie reisist väga palju ilusaid pilte tegi. Piltide link;
Järgmine kord tahaks saarel ka öö veeta, kahjuks on kohalikud võimud selle keelanud, aga uurisin juba maad, võib-olla saab öö veeta samasugusel saarel, aga veidi kaugemal El Gounast.
Egiptus. Kairo. Giza püramiidid
Egiptus, Kairo, Giza püramiidid
Kümnes kord Egiptuses, aga püramiidide juurde pole seni jõudnud. El Gounast Kairosse on ca 500 km ja see pikk maa on alati pidurit tõmmanud. Kuna see reis oli kõikidest Egiptuse reisidest kõige tuulevaesem, vaba aega oli palju, siis otsustasime pika bussisõidu lõpuks ette võtta. Ausalt, ettevõtmine oli vaeva väärt.
Rentisime neljakesi väikese bussi koos bussijuhiga ja sõit algas juba 2.30 öösel. Mõni kavalam võttis kaasa padja ja teki ja magas kogu tee mugavalt. Kairos olime hommikul kell 8. Seal võtsime peale giidi, kes pidi meid lisaks püramiididele veel Egiptuse muuseumi viima. Mõtlesin algul, et giid teeb nalja kui hispaania keeles rääkima hakkas, aga tegelikult oligi meile ekslikult hispaania keelt rääkiv giid tellitud. No võib-olla polnudki see nii ekslik, sest hinda kokku leppides, viskasin nalja, et soovime eesti keelset giidi… Õnneks saime peale tunni aja pikkust tiirutamist Kairos uue giidi ja päev oli päästetud.
Muuseum asus peaaegu Niiluse ääres, saime veidi ka kuulsa jõe ääres jalutada. Muuseum ise oli nagu muuseumid ikka, väga vanad ehted, kirstud, tööriistad, tähtsate meeste ja naiste kujud. Kõige müstilisem oli vaaraode hauakamber, kus hoitakse ehtsaid muumiaid. Piia ja Ott käisid neid vaatamas. Ma ise olen niipalju ebausklik, et otsustasin needuse vältimiseks kambrisse mitte minna…
Muusumis sain ebatavaliselt suure tähelepanu osaliseks … Kuulasin giidi ja jäin korra mõtlikult pisikesi koolipoisse vaatama, kes endid koos vaaraode kujudega pildistasid. Mõtlesin, et issand kui tore, et nad oma ajaloo üle nii uhked on… Üks neist tuli, aga mind vastu vaadates ideele, miks pidistada vaaraod, kui saalis on veel huvitavam isend. Telefonid anti järjest mu kätte ja paluti pilti teha, klõpsisin neid fotosid kivikujust ja poistest ja selleks hetkeks, kui giid ütles, et nad tahavad ju minuga fotot, olin ise ka seda mõistnud ja tundsin end päris kohmetuna. Aga üks pisike poiss oma selfie sai. Teised pidi giid eemale peletama. Poisid jooksid veel pikalt meil järgi, nüüd siis tean, mis tunne on olla Jennifer Aniston.
Ma ei seadnud endale mingeid ootusi, püramiidid on mulle alati müstiline mõistatus olnud ja samas olen tuttavatelt kuulnud, et vaadata pole seal muud, kui üks suur kivihunnik. Ma nii ei ütle. Aukartust äratav, müstiline, uhke, ilus, võimas on pigem need sõnad, millega püramiide iseloomustaksin. Miks nad tehti, kes nad tegi, kas nad on tehtud, et meile mingi sõnum saata, miks nende tipud on kohakuti Orioni vöö eredamate tähtedega, miks nende sees on nii palju käike, miks need käigud on nii madalad ja kuidas oli inimestel 4500 või rohkem aastat tagasi nii palju teadmisi, mis nende ehitamine nõuab? Need on küsimused, millele ma kunagi üritasin vastust leida, tänaseks olen mõistnud, et vastuseid ei leia, küll aga võib erinevate teooriate uurimisega end hulluks ajada. Kõige suuremas, Khufu püramiidis, käisime sees ka. Selle kohta võiks öelda, huvitav. Mööda kitsast tunnelit, millest suurem osa tuli kummargil käia, jõudsime ühte kambrisse, kus oli suur kirst ja valvur, kus polnud õhku ja kus üks neegrinaine mediteeris. Tagasitulles kohtasime trepil pikka blondi meest, kes ütles puhtas eesti keeles; „uskumatu, eestlased.“ Seda me juba teame, et igas sadamas on üks eestlane, aga et ka igas püramiidis…
Sfinksi kuju juures ütles giid, et peaksin kõige kuulsama Egiptuse foto tegema. See foto on mul nüüd olemas, suudlen mehe mõistust ja lõvi jõudu.
Surfaritele kohaselt, et jäänud seiklus adrenaliini doosita. Kairo-Hurghada teel on üks kohvikute ja poodide keskus, kuhu turistid sööma-jooma-pissile viiakse. Mõtlesin peale seda peatust magama visata, aga millegipärast (vist sellepärast, et hauakambrisse sisse ei länud), võtsin hoopis kaks kohvi, ühe endale ja ühe bussijuhile. Aga kuna bussijuht jalutas juba kohvitops käes bussi poole, siis sai Tarmo tema kohvi endale. Tänu nendele kohvidele, me magama ei jäänudki ja kuna püramiidid olid meile muljet avaldanud, siis lobisesime neist, kui järsku Tarmo märkas, et buss keerab risti teele, hüüdis veel; „õuõu, mis see teeb!“. Ma ei tea ise ka, kuidas ma kohe taipasin bussijuhti õlgadest raputada, aga igatahes oli mees sügavalt magama jäänud ja keeras minu poole täiesti arusaamatu näoga. Õnneks buss jäi püsti. Bussijuht ise pani peale seda omal turvavöö kinni ja ülejäänud tee sõitis 90-100km/h. Meie jaoks olid need 2 tundi, mis veel sõita olid, muidugi väga pikad, sest valvasime pingsalt kordamööda bussijuhti ja kilomeetriposte. Piia ja Ott magasid kui beebid ja kuulsid juhtunust alles El Gounas.
Mul on siiralt hea meel, et surfireisidel on alati lahe seltskond ja suured tänud Piiale, Ottile ja Tarmole, kes selle pika reisi Kairosse koos minuga ette võtsid!
Sügistormid. Vääna, Pärnu, Stroomi, Saaremaa
Sügistormid. Vääna, Pärnu, Stroomi, Saaremaa
Suvi oli täiuslik, täis päikest ja SUP surfi ning meeletult palju ilusaid päikeseloojanguid surfiklubi terrassil. Algas juba mais ja lõppes täpselt kalendri järgi 22.septembril. Suve viimane päev oli üks ilusamaid surfipäevi, mida üldse mäletan. Tuult 8m/s, vesi ja õhk 22 kraadi või rohkemgi.
Vääna, 18 m/s
Aga kirjutama ei ajendanud mind üldsegi mitte see ilus suvi… Sügis on alanud tormidega ja mina jälle lohesõltuvuses. Peale seda pikka ja kuuma suve, mõjuvad sügistuuled eriti mõnusalt. Umbes nagu peale kuuma sauna külm bassein.
Juba paar nädalat ärkan nii, et enne voodist tõusmist, võtan telefoni, vaatan üle kõik prognoosid ja elu dikteerib tuul.
Esimest sügisest tormituult nautisin Väänas. Müstiliselt ilus rand ja majakõrguste lainete vahel ei ole aega mitte ühegi tüütu mõtte jaoks, puhas nauding ja seda pikki tunde…
Järgmise tormiga sõitsin Pärnus, Pärnu on mulle millegipärast nagu kodurand, seal tunnen end tormituultega kindlamalt kui kuskil mujal ja hüppasin ka oma senise kõrguse rekordi 11,1 m.
Stroomi 22m/s
Kolmanda tormi võtsin vastu oma päris kodurannas, Stroomis. Jälle üks fantastiline päev, tuult oli puhanguti 22m/s. Tuul oli küll puhanguline, aga seltskond parim, tuulesõltlased Linda, Tarmo, Indrek ja Mihkel möllasid ka mitmeid tunde vees. Puhkepauside ajal sai naerda, nii et kõht kõveras. Woo (seade, mis mõõdab hüpete kõrgust), on mulle kõvasti motivatsiooni andnud, tõenäoliselt ma ei oleks sellise tormiga neli korda vette tagasi läinud ja tund aega sõita suutnud, kui ma ei oleks endale püstitatud 15m kõrgust taga ajanud. Õnneks on veel pikk maa minna, parimaks kõrguseks sel päeval Stroomis jäi 9,8 m. Kuna 7m2 lohe sikutas vahepeal liiga kõvasti, siis õhtuks tulitas roiete all nagu oleks nuga saanud (pole küll seda tunnet tundnud, kirjelduste järgi pakun, et see võiks olla midagi sellist), aga see ei vähendanud positiivset emotsiooni, mis sellest päevast sain, parim päev läbi aegade Stroomis!
Saaremaa tühjad rannad
Kirsiks tordi peal on möödunud nädalavahetus. Saaremaa on ja jääb parimaks surfikohaks Eestis. Seekord oli mul siis endale pandud kaks eesmärki, kiirus 70km/h ja kõrgus endiselt 15m. Esimesel päeval üritasin ainult kiirust püüda, teisel päeval alustasin kiirusest, aga kukkusin nii valusasti, et parimaks kiiruseks jäi 61,4 km/h. Kuigi Koovi on kiiruse sõitmiseks tõenäoliselt parim koht Eestis, siis seekord veetase oli kõrge ja siledat vett oli ainult paaris kohas, otse kõrkjate taga, nii ma siis choppi kinni sõitsin ja selili lendasin. Kõrguse jaoks olid olud perfektsed, aga 15 m peab veel mõne aja ootama. Siiski, söön putru ja teen trenni edasi, lõvishampooni oleks ka vist vaja… ;) Tuul oli superluks 15-18m/s ja kohalikud poisid näitasid taset. Väga äge! Kogu Saaremaa trip oli väga mõnus, tänud Linda ja Iris ägeda seltskonna eest! Loodetavasti kostitab oktoober meid ka hea tuulega!
Pärnu torm
Ei saaks öelda, et parim surfipäev, aga parim elamus küll sel aastal. Muidugi teisipäevane Vääna ka palju alla ei jäänud.
Pärnusse lubas tuult 15m/s ja tegime plaani terve päeva Raekülas surfata. Marek oli veel eriti entusiastlik, sest see oli tal sel aastal esimene surfipäev. Tegelikkuses ulatusid puhangud 25m/s.
Raekülas oli isegi parkla vee all ja kuna lohede üles laskmiseks plats puudus, siis sõitsime Pärnusse ja õigesti tegime. Kõigepealt käisin vees 7m2 Banditiga, niikaua sain hakkama, kui laua ära kaotasin, peale seda taltsutas lohe mind, mitte mina lohe. Siis otsustasime Lindaga Erkkilt 5m2 lohe laenata. Linda pani korra selle külge, aga otsustas siiski mitte minna, müts maha ausalt, et ta selle endale külge pani, esimestel surfiaastatel oleksin ma sellise tormiga kohvikus teisi oodanud. Siis proovisin ise 5m2 merele minna, aga see oli nii upsakas, et ma ei osanud talle meele järele olla ja puhangud olid juba nii jõhkraks muutunud, et isegi 5m2 vedas randa ära. Pole hullu, peale mind haaras selle 5m2 üks 90kg mees, talle oli OK.
Suured tänud Erkkile, kes meid seal nõu ja jõuga mitu korda abistas! Pärnu Surf Center on ka väga ilus ja mõnus koht surfaritele.
Marek sai 7m2 lohega ikkagi päeva kirja ja Tarmo ja Linda uue kogemuse, naerda saime enda üle kõik ja mitte vähe.
Mulle tuli jälle meelde, miks ma seda lohesurfi nii armastama hakkasin .
Keenia surfireis. 5.jaanuar
Keenia surfireis. 5.jaanuar
Magan öösel vaid paar tundi. Närv on sees, pole mitu aastat üksi nii kaugele reisinud. Pabistan peamiselt sellepärast, et kas saan hakkama suure surfipagasiga.
Tegelikult kulgeb kõik väga ladusalt. Tallinn-Frankfurdi lennul magan ja Frankfurt-Nairobi lennul loen raamatut. Raamat on nii haarav, et ma ei telli veini ega pane kaheksatunnise lennu ajal isegi TV-d tööle.
Enne passikontrolli tabab mind küll ebameeldiv üllatus, märkan alles nüüd, et väljaprinditud e-viisal on reisi alguseks märgitud 6.jaanuar. Aga täna on ju 5.jaanuar. Õnneks on elu õpetanud, et vahel on parem vait olla kui rääkida. Endal põlved nõrgad, ulatan passi koos viisapaberiga tollitöötajale ja sel ajal kui ma sõrmejälje näidiseid annan, viskab tema viisapaberi ühte paberihunnikusse, viskab pilgu mu passi, vaatab mulle otsa ja ulatab passi tagasi ja soovib head teed.
Nairobis hotelli jõudes, veendun, et kõik on nagu eelmisel aastal… ka aukudega baldahiinivõrk. Piserdan end sääsemürgiga kokku ja heidan voodisse. Malaariatablette ma sel aastal kaasa pole võtnud. Magan kui beebi ja ärkan paar minutit enne kella. Hommikusöögiks tellin paar samosat ja piimaga kohvi. Tuuakse kuum piim ja pakk lahustuvat kohvi. OK, lennujaamas on päris kohv, ei lase ma tujul langeda.
Malindis olen juba kell 11 ja pool tundi hiljem olen villas, millest saab mu kodu kaheks järgmiseks kuuks. Tuul puhub, sooja on 30 kraadi varjus ja ma kavatsen seda vägagi nautida.