Snowkite downwinder

Nädala keskel oli Pärnusse hea prognoos nädalavahetuseks. Sai plaan tehtud reedel mäele ja nädalavahetus Pärnus snowkite.  Reede hommikuks oli kõik muutunud, tuul reedel, nädalavahetusel vaikus, aga kuna sõradega oli juba mäele minek kokku lepitud, siis tuli mäele minna (tuul 10m/s). Tegelikult oli äge ja õhtuks oli juba natuke parem prognoos Pärnusse ka… vähemalt laupäevaks.  Jäi siis jutt, et läheme ainult üheks päevaks ja õhtuks tagasi.

Kui Pärnusse jõudsime, olid lipud longus ja ühte lohe prooviti mitme mehega üles upitada.  Optimistid nagu me oleme, marssisime ikkagi Kerstiga 12m2 Reachid seljas randa. No pind oli ka kohutav, peamiselt jää ja mõned lumevaalud vahel.  Kui juba tuldud, mõtlesime, et no korra ikka paneme lohe külge ja siis lähme spaasse.  Aga nagu juba öeldud, kellel ei vea armastuses, sellel veab tuulega.  Lohe sain üles, tuul tõusis ja lund hakaks ka sadama.  Algul tiirutasin kalda lähedal,  aga siis kuskil vine sees paistis Kersti punane lohe kilomeetri kaugusel, sõitsin talle järgi ja seal oli pind juba päris mõnusalt lund täis tuisanud ja sai mõnusalt  triibutada.  Kuna olin lubanud ka Margust õpetada, siis südametunnistus seda mõnu kaua nautida ei lubanud ja läksin Margust õpetama.   Margusel läks muidu super hästi, kui välja arvata, et tuul kukkus 3-4m/s…

Niikui  lõpetasime, hakkas tuul jälle puhuma ja sain ise ka veel sõidurõõmu nautida.  Aga õpetades  oli juba külm hakanud ja tuli asjad kokku pakkida. Kuna tingimused läksid aina paremaks, siis kuidagi ei raatsinud Tallinnasse tagasi hakata sõitma, sõitsime hoopis Lottemaale vaatama, kas kannataks  pühapäeval Reiust Pärnusse downwinder teha.  Lund oli seal isegi rohkem, kui Pärnu rannas,  plaani muutus, Rimist hambapasta, shampoon ja uus pesu ning Pärnusse ööbima.

Järgmisel hommikul võtsid Kersti ja Margus mu Bountzi suvilast peale. Tallinnast liitus meiega veel Raido.  Kui Reiu randa jõudsime, oli Raido juba kohal, aga suht õnnetu näoga, puude vahel oli null tuult, varane ärkamine ja pikk autosõit seljataga.  Lohutasime teda, et metsas polegi tuult, peame randa jalutama. Rannas ka väga palju tuult polnud, aga talvel polegi palju tuult vaja, peaasi, et lohe üleval püsib, sellest piisab, et lumelaual liikuda.

Tegime pilte ja pumpasime lohed täis, tuult oli 4-5m/s. Aga lund oli mõnusalt sadanud, niikui esimese triibu tegin, sain aru, et niiiii mõnus. Puutumata puudri peal on kirjeldamatult mõnus sõita, eriti veel ühtlase tuulega.  Kersti ütles, et isegi palju lihtsam kui vees.

Raido ja Kersti tulid ka peagi järgi ja hakkasime Pärnu poole liikuma. Margusega oli kokku lepitud, et tuleb meile Raekülas vastu,  kui keegi peaks tahtma teed juua või autoga teed jätkata või lohe vahetada.

Alguses tegime mõned siksakid, aga mingist hetkest sõitsime väikese allatuult nurgaga paralleelselt kaldaga.  Enne Raeküla läks tuul ka väga mõnusaks, 7-10m/s. Raekülas tegime väikese peatuse, veendusime, et kõigil on kõik ok ja võtsime suuna Pärnusse.

No luks oli, nähtavaus oli lumetuisus küll veidi kehv, aga puuder ja ühtlane tuul kaalusid selle täiega üles. Pärnusse jõudsime täpselt õigel ajal, tuul hakaks kukkuma ja lumi läks sulaks.

Väga lahe downwinder oli,  kõik olid õnnelikud ja lõpuks avastasime kõik, et oleks võinud pikem olla. (12km). Järgmine kord üritame  (kui tuleb nii soodsaid tingimusi) Häädekalt Pärnusse sõita.