Nafplio Kreeka

Kaunis Nafplio

IKO kursused õnelikult läbitud, aeg õpitut rakendama hakata. IKO veebilehelt leiamegi sobiva pakkumise, seekord siis kodule palju lähemale, Kreekasse,  Peloponnesose poolsaarele, täpsemalt Nafpliosse.

Nafplio on ajaloolise tähtsusega linn. Esimene Kreeka pealinn ja väga oluline sadam juba alates pronksiajast. Tänasel päeval asub linnas armsatel kitsastel tänavatel palju muuseumeid ja kohvikuid ning linna strateegilist tähtsust tuletavad meelde kolm kindlust.

Surfiklubi, kus tööle hakkame, asub linnast 5 km kaugusel, otse maantee ääres. Majutus on meile surfiklubi poolt organiseeritud ja see asub üle tee, peaaegu surfiklubi vastas. Ei oskagi öelda, mis hoone see on, suur maja, all suu söögisaal ja üleval pisikesed vannitoaga eluruumid, võib-olla näiteks hotell kuuekümnendatest? Toad on rõsked ja kivipõrandad külmad, sooja vett on ka ainult jao pärast. Sisustus on  oma paremad päevad juba üle elanud, ainuke luksus on suur söögilauaga terrass, kus on väga mõnus hommikust süüa. Need hommikusöögid Kreeka päikese käes siluvad kõik muu ebamugavuse.

Tulles otse surfiparadiisist, oleme surfioludes ja ilmas pettunud. Tegelikult jõuame kohale liiga vara, termotuuled pole puhuma hakanud, sest päike ei küta maad veel piisavalt soojaks.  Kuna tuult pole, on meil palju vaba aega. Liiklusvahenditeks annab tööandja meile jalgrattad, millega siis käime linna avastamas. Linn on tõesti imeilus, mõned vanalinna kitsad tänavad on isegi marmorist. Armsates hubastes tänavakohvikutes on mu lemmikuks värskelt pressitud apelsini mahl ja frappe,  mõnus kreemine ja karamelline jääkohv. Frappe jääbki minu jaoks Kreekat sümboliseerima, lihtsalt nii eriline jook.

Palamidi

Linnas on kolm  kindlust, üks neist, Palamidi, on kuulus oma 999 trepiastme poolest. Need 999 trepiastet vallutame, teisi kindlusi vaatame ülevalt. Kõrgelt avaneb ilus vaade kogu linnale ja paistab ka meie surfirand.

Vahelduseks Filipiinidele, on kõik toidud väga maitsvad. Hommikuti sõidame jalgratastega turule, kus on alati suur valik värskeid puu- ja köögivilju, liha, kala. Tee  kulgeb läbi apelsiniistanduste, naljaks on vaadata, kuidas apelsinid vedelevad puude all nagu meil õunad.

Kuigi oleme tulnud Balkani poolsaare kõige lõunapoolsemasse osasse, laseb suvi  end sel aastal pikalt oodata. Kohalikud on ise ka imestunud ja loomulikult ei osanud meie tööandjad ka seda ette näha. Kuu aega passime ilma tööta, mõnikord saame paar tundi suure lohega ise sõita. Tingimused surfiks on sarnased Eestile, natuke lainet, rohkem choppi. Maikuus on paras sõita 5/4 kalipsoga.  Susse, mütse, kindadid õnneks vaja ei lähe ja pärast sõitmist saab tuulevarjus isegi päikese käes lesida.

Lohesurfi rand

Tuul puhub valdavalt merelt otse kaldale. Korra saame ka palju ekstreemsemaid olusid tunda. Tuulesuund on muutunud ja kooliomanikud kutsuvad meid endaga kaasa, et  meile „sobivat“randa näidata. Tuul on natuke ikkagi off shore, aga neil on paat kaasas ja ma ei oska midagi karta.  Kui nüüd keegi arvab, et Kakumäel või Stroomis on edelatuul vastikult puhanguline, siis ei ole. Vastikult puhanguline on selline tuul, et sa saad vaevu lohe üles, saad sellega kuidagi vette mindud, ilma et ta maha kukuks ja siis kui sa suurte kaheksatega lõpuks veest püsti saad, siis tuleb järsku selline puhang, mis tõstab su laua seest välja, tõmbab kõhuli ja  sa lendad nagu reaktiivmootoriga paadi taga, ainult veejutt on näha. Õnneks tullakse mind kiiresti paadiga päästma ja rohkem me maatuulega sõitma ei kipu.

Võiks arvata, et kuna olen Filipiinidelt tulnud, siis igasugused mereelukad jätavad mind külmaks, aga suurim ehmatus tabab mind hoopis Kreekas. Sõidan ja näen mingit meeletu suurt kogu vees hulpimas, kaugelt on võimatu ennustada, mis asi see on ja sõidan lähemale. Mingil hetkel eristan kogu juures suuried loivad ja saan aru, et tegemist on hiiglasliku kilpkonnaga (caretta caretta). Siitkohalt vist tekibki mu armastus lohesurfi kiirussõdu vastu, olen hetkega kaldal.  Tegelikult on vaene merehiiglane hinge heitnud ja tema elutu keha uhutakse kaldale, kus see mitmeid päevi lebab, enne kui keskkonnakaitsjad ta minema toimetavad.

Sissetulekute puudumine hakkab aga vaikselt meie päikeselisi päevi varjutama ja see viib mõttele uus sihtkoht otsida. Arvutit meil pole, seega peame igal õhtul internetikohvikusse väntama. Kreeklased on vist kõige sigaretilembelisemad inimesed kogu maailmas. Kuigi kogu EL-s on suitsetamine siseruumides keelatud, siis  Itaalias ja Hispaanias suitsetatakse tihti otse keelumärgi all, aga mõned kohad on seal siiski suitsuvabad. Kreekas näen isegi apteekrit apteegis suitsetamas. Nii on ka internetikohvik alati paksult suitsu täis, õnneks saab seda olukorda leevendada endale ka sigaretti ette pannes.

Lõpuks leiamegi uue sihtkoha, seekord siis Egiptuses. Tööandjad on meil küll veidi solvunud ja nädal enne ärasõitu läheb ka nende juures elu käima, aga nüüd on juba kokkulepped tehtud ja lennupiletid ostetud ning taganeda pole enam kuhugile.

Mai lõpus leiamegi end jälle Ateena Eleftherios Venizelose rahvusvahelises lennujaamas, seljataha on jäänud mägised karjamaad, suured apelsiniväljad, ajaloolised kultuuriväärtused, natuke tuult, mõned uued surfikogemused, Kreeka lohesurfi MM. Huvitav, mida Egiptus toob?

Boracay saar

Filipiinid. Väga pikk ja ebamugav lennureis, meie lendame läbi Brüsseli, Hong Kongi ja Manila Caticlani. Lennukist maha astudes tekib tunne nagu oleks aurusauna astunud ja esimene mõte on, kiiresti pagas kätte saada, et tennised plätude vastu vahetada.  Aga see on mõnus!

Lennujaamast sõidame tuk-tukiga sadamasse ja sadamast paadiga Boracay saarele. Saare pindala on 10,32 km2 ja elanikke 12 000.

Tüüpiline reklaampilt

Boracayle jõudes oleme reisikaaslasega väga elevil. Tulles siia kolmeks kuuks surfama ja eesmärgiga läbida IKO lohesurfi instruktorite koolitus, on meie mõlemi jaoks see esimene reis nii eksootilisse paika. Teel oleme üllatunud, et kõik on nii ehe ja lihtne. Reklaampiltidel oleme Boracayd näinud ainult selle klantspoolelt,  imeilus sinine vesi, valge liiv, jahid ja kaunid hotellid. Tegelikkus on palju rohelist, väga halvad teed, rigastikku paiknevad elektriliinid, pisikesed putka sarnased poekesed. Oleksime justkui ajas palju aastaid tagasi rännanud, aga mulle meeldib see palju rohkem kui need eksitavad plakatid.

Tegelikkus aastal 2009

Kohtume mehega, kes meile interneti teel majutuse organiseeris ja kuuleme, et meie soovitud mereäärses bangalos enam kohti polegi.  Hiljem saame aru, et selline asi kuulub siinse elu juurde. Asenduskorter, mida meile näidatakse õhku ahmima ei pane, aga hind on soodne ning teeme kauba rentida maja koos hommikusöögiga majaomanikule kuuluvas baaris. Kuu aja rent on umbes 250 EUR. Maja tegelikult on üsna korralik, arvestades, millises slummis ta asub.  Kohalike onnide kõrval mõjub sammastega kivimaja lausa lossina. Asukoht on  väga hea, surfiranda on jalutada kaks minutit, White beachile, mis on turismiportaalide poolt maailma seitsme ilusama ranna hulka valitud, 10 minutit. Luksuslikuma eluga harjunud eestlased, keda hiljem saarel päris mitmeid kordi kohtame, muidugi pööritavad silmi ja ahhetavad, et kuidas me SIIN elada suudame. Aga suudame ja isegi naudime.

Ma ei saa jätta mainimata ka hommikusööki. Kes suudaks kolm kuud tõusta igal hommikul enne koitu kukelaulu saatel, et minna praemuna ja kuklit sööma, hommikukohviks Nescafe kolm ühes. Aga me suudame, tõsi küll, meid ei kannusta need praemunad, vaid ikka tuul. Kui vähe on õnneks tegelikult vaja!

Bulabog beach

Esimesel õhtul ei jõua me surfirannast kaugemale. Pikast reisist väsinud, otsustame ühes sealses surfiklubi restoranis õhtustada. Veidi kummaline on, et pimeda saabudes, oleme viimased külalised restoranis ja pimedaks läheb juba kell seitse. Hiljem saame teada, et elu saarel käibki nii, et pimeda saabudes jäetakse surfirand maha ja kolitakse teisel pool saart asuvale White beachile. Kuigi väsimus on meeletu, on tunne mega, sest esimest korda elus sööme õhtust nii, et väljas on müstiliselt pime, taevas särab miljoneid tähti, laine laksub vastu kallast ja soe mereõhk teeb õlgadele ja säärtele pai. Sel õhtul ei oska ma muidugi arvata, et  sellest võib  ära väsida ja hakata igatsema kargeid sügishommikuid ning lumiseid talvesid (tõsi alles viis aastat hiljem).

Hommikul ärkame koos päikesega ja päike tõuseb siin vara.  Järgmised kolm kuud ärkamegi koos päikesega, vahet pole kui pikaks eelmisel õhtul pidu on veninud, ikka silmad lahti koos päikesega ja esimese asjana vaade aknast välja, kas palmipuud on juba lookas.

Lohesurfi kohalt oleme sattunud paradiisi. Kolmest kuust on vaid ükskud päevad kui tuult üldse ei puhu. Merel leiavad võrdselt kasutust minu mõlemad lohed (7m2 ja 10m2). Rand ei ole väga suur ja natuke rikub täiuslikkust see, et vees on väga palju instruktoreid õpilastega. Nimelt on kogu Bulabogi rand ääristatud surfiklubidega. Need asuvad teineteise vahetus läheduses ja klubide eesmärk on teenida kasumit ehk siis õpetada lohesurfi, müüa ja rentida varustust ning hoiustada surfarite kamasid. Ruumipuuduse lahendame  sellega, et käime sõitmas laguuni sügavamas osas, nimelt jääb riffi ja kalda vahele vähemalt pool kilomeetrit ja tegelikult on sellest rohkem kui küll.

Ainult see, kes ei ole kunagi varem ilma kalipsota sõitnud ja siis troopikavööndisse satub, saab aru, millest ma nüüd räägin. Kirjeldamatult mõnus on minna vette bikiinides, sõita seal järjest paar tundi ja siis ookeanist tulles, lasta end surfiklubi dushil mageda veega üle uhuda, et siis ikka veel bikiinides üks külm mangosmuuti ära juua.

Üldse kui Boracayle lähed, siis pakkimisega pole mõtet vaeva näha. Mõned shortsid ja T-särgid, plätud on piisav. Naistel muidugi veel kleidikesed ka, sest pidu on Boracayl igal õhtul.

Meie kolm kuud nii mööduvadki. Päevad Bulabogi rannal surfates ja õhtud White beachil päikeseloojanguid imetledes ja seltsielu elades. Surfiklubid asetsevad nii lähestikku, et uusi tutvusi tekib iga päev. Kõik on siin saarel kuidagi õnnelikud ja stressivabad, päeval surfame koos, õhtul tantsime varbad valges liivas või lausa baariletil.  Kohtame väga palju huvitavaid inimesi erinevatelt elualadelt, alates helikopteri piloodist, lõpetades ajukirurgiga.

Boracay ise on üks imepisike saar Filipiinide rohkem kui 7000 saarest. Kui Filipiinidest üldiselt räägitakse kui väga vaesest ja ohtlikust maast, siis Boracay saar on rahulik piirkond ning terrorism ja narkosõjad jäävad saarest kaugele.

Boracay sobib väga hästi ka üksi reisivale surfarile, sest väiksel saarel tunnevad kõik kõiki. White beach on kilomeetreid pikk ja ääristatud klubide, baaride, restoranidega. Igale maitsele ja rahakotile on midagi, alates kallitest loungedest, lõpetades shamanistlike riitustega. Kõikide nende kohtade võlu on see, et saab nautida kokteile varbad rannaliival ja tantsida paljajalu kasvõi baariletil.

Kalaturg

Toidulaual on Boracayl number üks kõikvõimalikud mereannid ja värske kala ning puuviljadest väärib ära märkimist mango. Omaette elamus ongi suur kohalik kalaturg, vali aga kala või mereannid ja meelepärane restoran, kus neist siis suurepärane õhtusöök valmistatakse.

Meie oma kokkuhoiurezhiimil sööme palju ka kohalike söögikohtades, aga pean tunnistama, et loperamiid on kogu reisi vältel hea abimees.

Seco saar

Kõige ägedam elamus Filipiinidelt ja võib-olla kõige fantastilisem koht, kus kunagi lohetanud olen, on Seco saar.  Kuna see elamus väärib omaette postitust, siis olgu öeldud vaid niipalju, et trippi Secole korraldavad erinevad Bulabog beachi surfiklubid ja see on väärt igat dollarit, mis selle eest küsitakse. Saarele (tegelikult lapike asustamata maatükki keset India ookeani) saamine on juba ekstreemsus omaette, sest sõit sinna kulgeb avamerel kohaliku paadiga ja kestab kuus tundi.

Meil väga vedas, sest räägitakse, et 2009 aasta hooaeg oli ilusate aegade lõpu algus Boracayl. Järgmistel hooaegadel kasvas turism saarele plahvatuslikult. Suurenenud nõudlus tõi kaasa hindade tõusu ja uued arendused. Võiks arvata, et see on ainult hea ja õiglane kohalike suhtes, aga kahjuks mitte, suuremalt osalt täituvad siiski välismaiste arendajate rahakotid. Tuntud reisiblogija on 2015 aastal Boracayd isegi halvimaks saareks, mida ta külastanud on, nimetanud.

Aga eestlastele tundub Boracay meeldivat. Aasta aastalt veedab üha rohkem kaasmaalasi oma talved justnimelt Boracayl.

Gizzeria

Ei oskagi nüüd öelda, kas olen mingi  viiruse külge saanud või sai viimasel korral surfamisega üle pingutatud (oktoobrikuus 4 tundi vees ei ole võib-olla kõige ratsionaalsem otsus), aga haige ma nüüd olen ja aega blogi kirjutada rohkem kui küll.

Ma olen erinevates surfiblogides kirjutanud juba sellest ajast saadik, kui lohetama õppisin, aga kahjuks on need kirjutised  mööda internetiavarusi laiali ja vaevalt ma enam neid isegi üles leian.  Sellepärast mõtlesin oma peas väikese inventuuri teha ja oma reisimuljed  uuesti kokku võtta.

Täna võtan ette Lõuna-Itaalia, Calabria piirkonna, täpsemalt Gizzeria Lido.

Aasta 2007 suve lõpp. Olen ostnud endale brand new lohesurfivarustuse ja kuna mu töö on seotud Itaalia reisidega, siis otsustan seekord töö ja puhkuse ühendada ning surfivarustuse Itaaliasse kaasa võtta.

Kodus teen kõvasti eeltööd ja sõelale jääb kaks rannikut, Joonia meri ja Türreeni meri. Kuna sel ajal lohesurf veel nii populaarne ei olnud ja põhjalikku infot lohesurfi spottide kohta internetist ei leidnud, siis elamise broneerin meile kahe ranniku vahel asuvasse turismitalusse, lootuses, et üks neist rannikutest  lohetamiseks sobib.

Kuna meil on vaja paar päeva Napolis asju ajada, siis reis Gizzeriasse kulgeb Napolist edasi rongiga. Kui ma õigesti mäletan, siis sõiduaeg oli neli tundi. Gizzeriast edasi liigume rendiautoga, 70 km eemal asuvasse turismitalusse. Kohale jõuame öösel ja tõenäoliselt suureks hooaja lõpupeoks, sest kuigi sel ööl käib ookeani ääres kõva möll (muusika ja DJ kostuvad kilomeetrite taha), on ülejäänud päevad ja ööd Joonia mere rannikul  kui välja surnud. Pole ka ime, on septembri keskpaik. Itaallaste jaoks juba sügis, meile muidugi alles südasuvi, sest päike paistab kõrgelt ja sooja on iga päev 25 kraadi ringis.

Agriturismo asub ookeanist mõne km kaugusel mäe otsas. Hommikul joome kohvi, lesime päikesetoolidel ja imetleme vaadet merele. Agriturismo on siis meie mõistes  turismitalu. Elame suurte põldude vahel täiesti autentses Itaalia maakohas. Turismitalus on suur maja ja väike privaatne majake, meie elame selles viimases. Hommikusöögi eest hoolitseb peremees, kahjuks ei ole Eestis sel ajal veel ökohullus maad võtnud ja peremehe pakutud puhtast toorainest hommikusöök, mille kõrvale kitsepiima pakutakse, jätab meid viisakalt öeldes külmaks.

Lohetamise kohta olen niipalju eeltööd teinud, et teame, et tuult enne lõunat pole mõtet oodata ja üldse on alles need ajad, kus iga oksasahin  veel närviliseks ei teinud. Enne seda reisi viskan reisikaaslastele veel nalja, et käime ikka Capril ka ära, et võib-olla jääb see viimaseks ilma lohedeta reisiks. Jäigi, mulle vähemalt…

Blogi peaks kohe kirjutama! Tänaseks võin Joonia rannikut vaid mõne märksõnaga kirjeldada, kilomeetreid liivarandu, paadikuuris  piipu popsutavad parkunud nahaga kalamehed, mäekõrgused valge vahuga lained.

Imekomblel kohtame ühes tühjas rannas  pähklisilmadega lohesurfi tsikki. Vaatan silmad ammuli kui ta oma elust räägib. Tüdruk on lohesurfi instruktor, kes veedab talved Brasiilias ja suved Itaalias. Kuigi ma ei mäleta ta nägugi, kahtlustan, et tal on oma osa minu edasises elukäigus. Meie küsimuse kohta sõidutingimuste kohta, vastab ta kelmikalt, et sõltub sellest kui head te olete. Oma oskuste ja kogemustega (või pigem nende puudumisel), otsustame, et me ei ole nii head ja sõidame järgmisel päeval Gizzeriasse tagasi, et sealne surfispot üle vaadata.

Oleme nagu filmi sattunud. Peaosas pikk siniste silmadega päevitunud ja lihastes surfiklubi boss Luca, teistes osades restorani kokk, baarman, kohalikud surfarid ja nende piltilusad naised, kes rannaliival suurest ämbrist värviliste kõrtega kokteili naudivad.

Vaatamata sellele, et elame 70 km kaugusel, veedame kõik järgnevad päevad HLB surfiklubis. Kuna sõelume seda vahemaad pisikese Opeliga, siis lubab Luca meil lahkesti vähemalt varustuse klubisse hoiule jätta. On ajad, kus surf ei ole veel äri. Luca surfiklubi on vaid  pisike putka, mõned rannatoolid ja mõned IKEA stiilis värvilised plastikust toolid rannal.

Kuigi oleme lohesurfis alles saamatud, veedame ülejäänud puhkusepäevad selles rannas. Meelde on jäänud meeletult head toidud, maailma parimad merekarbid, hea kohv, värsked mahlad, päike, soe ühtlane tuul. Ainsa  miinusena meenuvad kiviklibune liiv ja sügav vesi, aga see on vast küll ainult algajale probleem, sest keegi ei käsi ju lohedega rannal jalutada või sügavas vees ujuda (nagu mina siis tegin). Tänaseks võin muidugi öelda, et olime oma reisiga  hiljaks jäänud, termotuule hooaeg oli läbi, saime nautida vaid riismeid, aga ega meil tookord algajatena palju rohkem vaja polnudki.

Mitu aastat olen peas heietanud  mõtet Gizzeriasse tagasi minna, aga kuna hooaeg ühtib seal Eesti lohesurf tipphooajaga, siis plaaniks see kahjuks  on jäänud. Luca tegemistel hoian ikka silma peal ja kümne aastaga on sellest pisikesest putkast saanud suur surfikeskus , kus korraldatakse rahvusvahelisi ja üle Itaalialisi surfivõistluseid ja -üritusi ning HLB on tänaseks tihti maailma parimate surfispottide seas ära mainitud.

Mida kasulikku oskan soovitada?  Lenda Lamezia Terme lennujaama, külastamiseks vali mai lõpp või juuni, sest ilmad on siis juba soojad, aga rand pole üle rahvastatud, sest itaallased puhkavad juulis ja augustis. Enne surfiranda minekut vaata ilmateadet, sest termotuul puhub ainult siis kui on päikeseline ilm. Mais võta kaasa õhuke kalipso, juunis-augustis piisab shortsidest. Kui oled algaja võta kaasa surfisussid. Lohedest on kõige kindlam valik 12m2, sest keskmiselt puhub tuul 8-9m/s. Palju kasulikku infot leiad  siit .

Broneeri võimalikult pikk puhkus, sest sa ei taha sealt enam ära tulla!

Tuuline oktoober ja Puise nina

Sel aastal otsustasime juba traditsiooniks kujunenud sügisese El Gouna surfireisi vahele jätta ja selle asemel jaanuaris natuke eksootilisema resi Aafrikasse ette võtta.

Kuna ma pole juba mitu aastat sügisel külmas vees surfanud, aga uued tehnoloogiad kalipsomaailmas reklaamivad isegi jäätükkide vahel surfamist, siis kavatsesin  ise ka sel aastal vähemalt jõuludeni vees surfata.  Hankisin endale isegi enne külmade tulekut Nikolai soovitusel www.kalipso.ee st Psychotech fuze 5/4mm naiste kalipso.

Algus oli paljulubav. Oktoobris puhus kaks nädalat tugevat idatuult ja sai palju mõnusaid surfitunde Paljassaares. Vahepea keeras tuul kagusse ja kuna surfipisik oli jälle end sügavamale istutanud, siis võtsin Eesti kaardi ette ja hakkasin otsima kohti, kus mandril kagutuulega surfata saaks.  Sain veel hea vihje Martini käest, kelle sõbral seal suvila ja juba järgmisel päeval sõitis poolteist autotäit surfitsikke Matsalu poole.

Õnnekas

Hommik üllatas meid tegelikult juba Tallinnas, maa oli hallast valge ja teed libedad, aga õnneks keegi end sellest segada ei lasknud. Jõudsime Kadriga Puise nina sadamasse keskpäeval. Autoaknast välja vaadates, oli pilt maaliline, päike paistis ja vesi ilus eresinine, aga ukse avades tahtis vinge tuul nina peast ära võtta. Hakkasin juba vaikselt harjutama end mõttega, et jään täna fotograafi rolli, aga kui teised tüdrukud, Pille, Õnne-Lis ja Liisi kohe aktiivselt randa marssisid ja kohalikud kalamehed lubasid meil lahkelt riiete vahetamiseks oma puhkemajakest kasutada, viskasin selle fotograafi rolli sama kiiresti peast kui ta sinna tekkis ja olin esimesena vees. Tegelikult on isegi sel külmas vees surfamises omad võlud. Mingi seletamatu kargus. Kuigi soojakraade näitas enne lõunat vaid 2, oli taevas selge ja päike paistis nii eredalt, et tagasisõites oli soojakraade juba 6. Nüüd on see koht, kus kalipsot pean kiitma. Tõesti, mul ei ole varem olnud au nii sooja kalipsot omada. Kalipsode areng on meeletu ja need ajad, kus surfamas kahe kalipsoga käisin, on õnneks ajalugu. Kuigi ma ei kasutanud ühtegi lisasoojendajat (vesti, alussärki ega muud sellist), siis kehal külm ei hakanud. Siiski, oled täpselt nii tugev nagu su nõgim lüli ja kuna sõrmedel hakkas lõpuks väga külm, siis üle tunni aja sõita ei kannatanud. Tänaseks olen ma selle nõrgima lüli ka ellimineerinud ja kasutan Mysticu labakuid ning olen päris mitu head sessiooni veelgi külmemates oludes teinud.

Oktoobrikuu eelviimane päev tõi ühe eriti luksusliku surfipäeva. Sooja oli 9 kraadi, päike paistis ja puhus loodetuul. Stroomi rannas oli surfareid liialdamata sama palju kui mõnel suvepäeval.

Tänaseks on siis lumi maas ja eile oli üks sellistest legendaarsetest päevadest, kus osa surfirahvast sõitis vees ja teine osa oli juba lumele kolinud ning õhtul käisid kõik koos Apollos linastuvat uut lohesurfifilmi (http://www.redbull.tv/video/AP-1N9BJ75MH1W11/chapter-one) vaatamas J