Vabariigi aastapäev lohesurfarite moodi
Jaanuaris ootamatult maha sadanud lumi kadus sama kiiresti kui ilmus. Veebruari algus oli üsna trööstitu, sadas vihma ja lörtsi vaheldumisi ja hakkasime Õnnekaga juba haalaritest unistama, et vette minna.
Poolteist nädalat tagasi hakkas lõpuks uuesti külmetama ja lumekaardi järgi tundus, et lund on piisavalt ainult Ida-Virumaal. Seepärast võtsime eelmisel nädalavahetusel Õnneka ja Markoga plaani Haljalasse lumele surfama minna. Mõtlesime igaksjuhuks ka vana hea Jüri põllu üle vaadata ja meie suureks imestuseks oli Jüris lund piisavalt, et parempoolsel põllul (vasakul oli talivili ja sellele ei saa enne minna kui vili lumega nii kaetud, et lauaga seda ei kahjusta) sõita.
Paar järgnevat päeva sadas lakkamatult lund ja Vabariigi aastapäeva tähistasime juba vasakpoolsel hiiglaslikul põllul. Tingimused olid parimad, mida lumesurfilt oodata, all koorik ja peal puuderlumi, suur lai põld ja sõitjad sai ka ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kui ma seni olen lumesurfi ikka veidi viletsamaks alternatiiviks vees surfamisele pidanud, siis seekord oli küll tunne fantastiline, lumi sahises laua all, päike piilus pilvede vahelt ja värvilised lohed lendasid taevas, luksus ruudus…
N, R ja P olid jälle lumesurfi päevad. Sai kaks tubli noormeest sõitma õpetatud ja ise ka korralikult nautida. Nüüd ei tahagi enam, et talv ära lõppeks :D
Säleni lumesurfilaager
Seekord ootasin blogipostitusega veidi kauem kui tavaliselt, selleks et reisimuljed saaksid veidi lahtuda ja ma ei peaks kõike jälle ülevoolavalt kirjeldama, sest olgem ausad emotsioonid olid ikka väga laes sellest talvevõlumaast – Sälenist.
Alati ei pea ekstreemseid elamusi üle ookeani otsima sõitma, piisab kui ületada Baltimeri.
Ausaltöeldes ei olnud ma varem Sälenist midagi kuulnud ja ei osanud seetõttu ka midagi oodata. Pakkisin lohed, lumelaua ja murdmaasuusad ning sõitsin spordilaagrisse. Stockholmi ilm ei erinenud Tallinna omast, väike härmatis oli küll maas, aga lund mitte kuskil. Rootsi pealinnast Sälenisse on ca 400 km, aga teed on head ja paari kohvipeatusega ei tundu tee üldse nii pikk. Mora kandis hakkas kohale jõudma, milleks me Rootsi tulime. Muinasjutumajakesed olid mattunud hangedesse ja suusahüppetorn säras kilomeetrite kaugusele.
Kohale jõudes tervitas meid karge talv kogu oma kauniduses. Kärsitud nagu me lohesurfarid kord juba oleme, tahtsime veel 
samal õhtul avastada paremad spotid lohetamiseks, viskasime reisikotid tuppa, riietusime kiiresti talveriietesse ja juba leidsime end lähimas suusakeskuses. Olgem ausad, pea puusani lumes sumbates kaugele me ei jõudnud ja mingil ajal hakkas tunduma, et rajatraktor jälitab meid. Margusel tekkis isegi mingi visioon õudusfilmi stsenaariumist, kus ilma juhita rajatraktor pimeduses turiste taga ajab.
Esimene päev oli algul paljulubav, tuul puhus kenasti. Ostsime mäepiletid ja sõitsime platoosid otsima. Pettumus oli algul suur, nähtavus üleval oli null ja mägi üsna jäine. Õnneks on Sälenis neli erinevat mäekeskust ja 2+2 omavahel ühendatud. Sõitsime vaheldumisi ankrute ja tõstukitega teise keskusesse. Pilt seal oli juba nauditav. Palju erinevaid laskumisi ja rajad kenasti lumised. Vahepeal hakkas kuskilt päike piiluma ja tõstukitelt oli näha ka lagedaid välju, mis lohetamiseks sobivad. Sel päeval me siiski väga tugeva tuule ja halva nähtavuse tõttu lohetama ei läinud. Lõpetasime heade emotsioonidega mäel. Eriti meeldis, et kõikide suuremate liftide all või üleval on mõnusad kohvikud puhkamiseks ja keha kinnitamiseks.
Teise ja kolmanda päeva veetsime lohetades. Pildid mällu nendest päevadest jäävad kindlasi pikaks ajaks. Suured laiad lagedad valged platood, päike taevas säramas ja ainult mõned üksikud värvilised lohed. Tipus kuuma teed juues vaatasin neid lõputuid lumiseid välju ja mõtlesin, millega selle ilu küll oled ära olen teeninud…
Neljas ja viies päev möödusid jälle lumelaual. Neljandal päeval nappis tuult lohe jaoks ja viiendal oli taaskord lumetorm.
Meie seltskonnas oli üks murdmaahunt, kes kavatseb osa võtta Vaasalopetist. Vaasalopeti start antakse muide Sälenis. Ka temal oli ainult kiidusõnu radade kohta. 
Lisaks väga hästi hooldatud radadele, avanesid suusaradelt maalilised vaated. Natuke on isegi kahju, et omal murdmaasuusad seekord kotist välja võtmata jäid, aga olgem ausad, koormus oli nendetagi nii suur, et igal õhtul vajusime voodisse juba 22 paiku.
Spordilaager Sälenis oli võrratu ja siinkohal veel suured suured tänud reisiidee autorile Merjale!