Kite Camp Pray for Wind

Nimi sai hästi valitud, tuul tuli ja tuul jäi. Esimesel laagripäeval kogunesime Katariina kai juures, ilm oli suurepärane, päike paistis ja just siis kui rannas hommikukohvi jõime ja laagrilistele tuuleakna teooriast rääkisin, jõudis randa laevalaine, mis tekitas eriti mõnusa surfifiilingu.

Katariina kai juures on ilus suur muruplats, kus saime lohede üles rigamist õppida ja treeninglohesid lennutada.

Mari esimene lohelennutamine

Edasi siirdusime juba Paljassaare surfiranda. Surfareid täis rand tekitas palju elevust, kõik ju olid laagrisse tulnud selleks, et ise ka lohetama õppida. Tõmbasime kalipsod selga ja läksime vette. Tuul puhus küll risti vastupidiselt prognoosidele nii suuna kui tugevuse poolest, aga meile sobis see suurepäraselt, kõik said tunda, milline jõud on tuule ja lohe koostööl ning õppisime, kuidas end hädaolukorras merel päästa.

Teisel päeval kohtusime Raeküla rannas. Ammu teada tõde on see, et kui puhub edelatuul, siis tuleb Pärnu kanti sõita. Seekord panime kalipsod kohe selga ja läksime vette. Vees õppisime lohe lennutama nii neutraalses kui ka powertsoonis ja õppisime erinevaid bodydrage.

Torm õiget surfarit ei heiduta

Väikse vingerpussi ilmataat ikka meile korraldas, just lõunasöögi ajal lendas liiva ja kallas paduvihma ning korra tekkis isegi kahtlus, et selleks korraks on laager läbi. Õnneks oli kogu me seltskond täis optimiste ja kui päike vaikselt suurte pilvede vahelt välja hakkas piiluma, panime märjad kalipsod uuesti selga (kes surfab, see teab, kui ebameeldiv see on).

Hea meel on kõikide tulevaste surfarite üle, edusamme tegid kõik, aga igaüks õpib oma tempoga ja tüdrukud olid rahul sellega, et lohe käsitlemise selgeks said.

Poisid nõudsid lauda ja selle nad ka said. Kõiki neid katsetusi veel päris sõitmiseks nimetada ei tahaks, aga oli üks andekas, kes päeva lõpuks vähemalt saja meetrise triibuga kaldasse sõitis. Palju õnne, Pavel!

Paveli esimene sõit lohega